Härra Rubinstein

Jalutan mööda pulbitsevat 9. tänavat, ning astun sisse kauplusesse, mille ukse kohal töotab silt soovijaile orgaanilist gemüüset. Kaubakastid porgandite, kurkide, tomatite, kartulite, paprikate, suvikörvitsate, sibulate ja küüslaukudega on end surunud umbes 10 m2-le pinnale, mille keskelt, pörandaplaatite vahelt väljub mehejämedune PUU, mis suubub poe lakke ning kasvab teiselpool nägemisulatust loomulikul viisil edasi. Ostan kotitäie silmanähtavalt mitteorgaanilisi öunu ning teise kohalikke viinamarju, maksan röögatud 52.- naela ning könnin diagonaalselt üle tee, et vötmevanamehe käest korteri välisukse vötme duplikaat ära tuua. Maksan 5.- asemel 10.- naela.

Jalutan diagonaalselt teisele poole teed tagasi, ja kobistan tablade, shishade, sallide, höbeehete, intarsiakarpide ja muu turistinänniga palistatud laadungitest mööda maja sisemusse. Tahes tahtmata peab taas kord mötlema Egiptuse pimedusele, sest kogu kvartalis valitseb elektrikatkestus. Huvtav, miks usinad ärimehed seda pudelisse ei pane ning müüa ei ürita? Anyway, teisel korrusel asuva muusikapoe pidaja George suitsetab parajasti rödul, kui tema uksest sisse astun.
-Vabandust, aga meil pole elektrit
-Ma ei soovigi elektrit, tarvis oleks klaverit
-No problem! Kuuüüron350naelajakohaletoomine300naelaesimenehäälestamineon
tasutaminimaalneüüriperioodonkuuskuudsiinonminukollegiMageditelefonklaveridontemajuuresleppigeaegkokkuminaolenGeorgesiinonminutelefonkuimidagionsiishelista.
-Ahah, selge. Aitäh!

Igatahes saabus härra "Rubinstein" nädalapäevad hiljem ehk umbes tund aega tagasi meie elutuppa ning varjab oma pruunispoonise koguga ilusti ära varsti seinalt allapudeneva krohvitüki. Ja me tähistame tema saabumist filmiga "The serious Man".