Eelmisel kevadsuvel saabus meie perre ootamatult viies pereliige. Siinkohal ei pea ma üldsegi silmas Araabia kevade viljakest tööpealkirjaga Jeesus-Mohammed, vaid ühte mustmiljonitest Kairo tänava- ehk bälädikoertest. Nad on omavahelises ristumises saavutanud sellise geneetilise kombinatsiooni, et näevad ilmselt kogu Egiptuses üks ühele välja: kollased (harva ka mustad), lühikarvalised, tüüpilise koerafassongiga, nii nagu lapsed neid joonistavad - pikad koivad, pikk saba, keskmise turjakörgusega, nii et Greta-sugused jupatsid neile kui vördne vördsele otsa saavad vaadata. Personaalsed eripärad nagu puuduv jalg vöi körv lisanduvad tasapisi. Üldiselt on neil oma territoorium, mida aeg-ajalt isegi kaitstakse. Hoitakse gruppidesse ja höredama inimasustusega piirkondades olevat nad endale isegi üksiköndivad väikesi lapsi murdnud. Üldjuhul toituvad nad aga Kairo tänavatel külluses leiduvast solgist. Novott, ja ühel päeval oli meil üks selline tagaaias. Oli pugenud naabri aia kaudu meile. Ja meie, head inimesed tegime üks kord fataalse errori - viskasime talle toidujäätmeid. Sellega oli Räpase Suzi jäämine ühepoolselt ära otsustatud.
Naiivsed nagu me oleme, ei mötelnud me head tehes tagajärgedele. Suzi nimelt ei lahkunudki enam meie tagumiselt verandalt, magas seal ja kratsis end vabadel hetkedel ennastunustavalt. Pesu hakkasin toas kuivatama ja lapsed ei julgenud enam öue minna. Siis, vanad barrikadeerijad nagu me oleme, toppisime kinni köik mulgud ja augud, kust Suzi end läbi vöiks pressida. Seepeale vöttis solvunud ilmega 3,5-jalgne inimese parim söber platsi sisse meie eesmisel verandal, mida me sisse-väjakäimiseks tarvitame. Mis tähendas, et me lastega ei saanud enam sisse ega välja käia. Meil on ka kolmas uks, mis avaneb maja trepikotta, selle kaudu siis hakkasime hiilima.
Üldiselt oli nii, et kui Suzi meid märkas, siis jooksis ta löputult kaasa ning hüppas suurest röömust meie najale üles. Kuna ma ei soovinud, et ta käppadega mu köhul maandub vöi lastel oma räpase keelega üle näo tömbab, siis hakkasin kasutama vana postiljonide trikki - teeskelsin, et vötan maast kivi ja "sihtisin" Suzi poole. See aitas nii palju, et ta meist auväärses kauguses püsis.
Kui me sügisel Euroopast tagasi tulime, oli meid önnistatud aga pitbulliga, kes näis juba pikemat aega meie tagaaias peatuvat. Teate küll, see, kes muessini määgimise ajal äüüü-äüüü karjuma hakkab. Nüüd lasi ta oma koerafrustratsiooni välja täpselt meie magamistoa akna all ja minu magamishäired said üha hoogu juurde. Mis juhtub suletud territooriumil, kus üks koer sööb, situb ja igavleb ja kust keegi ei vaevu koristama, vöite isegi ette kujutada. Et vaesekesel löbusam oleks, toodi talle paar päeva hiljem teine samasugune seltsiks (!). Too oli märksa agressiivsema ja elavama loomuga, nii et koos puresid nad katki KÖIK, millele hammas peale hakkas. Jooksid ümber juurtega pöösad, klähvisid ja lörisesid ja nii edasi ja tagasi. Väljas oli 100 kraadi suvekuumust ja tihti polnud neil värsket vett, vaatasin ja vangutasin pead. Vahel viskasin kanakonte, ikkagi kahju hakkas teistest. No vähemalt ei paistnud Suzit kusagilt!
Peale kärts-mürts riidu ülevalt naabritega koristas meie tänava boy ära nii koerad kui meie hoovi. Mölemale pitbullile ehitati maja ette aedik. Ja siis... ilmus välja öiget hetke oodanud Suzi, nahaalsem kui kunagi varem. Kuna pitbullid maja ees lärmavad, ei julge ta enam maja lähedale tulla, see-eest volksab ta välja ei-tea-kust pea iga kord kui lastega mööda teed lähen, st vähemalt kaks korda päevas. Ja iga kord on kisa taevani, sest ta paljastab hambad ja näitab igati oma röömu meie üle. Ja nii iga päev, iga nädal...
Postiljonide trikki ei saa ma enam kasutada, sest ei küündi veenva kiiruse ja sügavusega maapinnani. Nüüd on meil statsionaarne kepp ukse taga. Esiti aitas, kui sellega öhus viibutasin. Ükskord aga löi mul kopsu üle maksa, kui Suzi lapsi väravast sisse ei lasknud ja ma andsin talle kepiga vastu kannikaid. Ja teinekordki. Ja kolmas kordki. Suzi aga naerab mu üle - heidab köhuli, ajab silmad vidukile ja teeb näo nagu naudiks köhu alt sügamist. R***k! Ühesönaga ma olen nii tige, et vöiks talle peaaegu paljaste kätega kallale minna, kui selleks ei peaks teda paljaste kätega katsuma.
Ja täna! Täna kuulsin ma köögis toimetades aiast niutsumist. Läksin verandale vaatama ja pesu korjama ja tabasin hetke, kui üks pitbullidest meie trepile kuses. Halaaasss, eksole, sellest sai juba räägitud köigiga, et ei mingit omavolitsemist koertega meie arvelt. Ma ei viitsinud boyd otsima minna, vötsin lihtsalt vötmed, tegin aiavärava lahti, lasin koerad nelja tuule poole ja hakkasin viharaviks kuduma. Ei läinud kaua aega, kui öues körgetel detsibellidel poleemikaks kiskus. Boy helistas uksekella ja palus öue. Kes tahab raseda ja tigedaga rääkida, tulgu ise audientsile. Siis tuli koerte omanik, madam ülakorruselt, ja ma söimasin vist esimest korda elus kellelgi näo täis. Aga see on väga hea tunne!
Teate ta väitis, et olevat minu juures koputamas käinud täna, et luba küsida, aga täna oli Ch kodus ja töi ja viis ise lapsi, nii et ma pole kodust väljunud, st ta lihtsalt ajas käojaani! Ja ma ütlesin talle, et Euroopas kutsuks ma talle juba politsei ja loomakaitse ja nii edasi ja edasi. Peaks enese sisemises arengus püüdlema sinnapoole, et taolist hingeseisundit saavutada alati, kui vaja, mitte ainult rasedana.
