Jöul Kairos

Peab ütlema, et erinevalt paljudest varasematest aastatest, kui jöulud hädapiduri kriiksudes ette hoiatamata kohal olid, anti sel aastal siiski piisavalt aega atra seada. Kairos hakkas advendiaeg punkt 1. detsembril, kui usinamad kaupmehed läikivat hiina karda (hinnaga 5.- naela tükk) kastidest stangede otsa müügiks riputasid.

Mida aeg edasi, seda kiiremini on kommerts-lumepall veerenud. Müügis on laias valikus erinevatest kuuseehetest koosnevad "stardipakette", akrüülist jöulusokke, teadmata otstarbega jöuluvanasid, "Merry Christmas"-nöusid, -käterätte, -laudlinu jne. "Merry Christmas"- ja "Happy New Year"- loosungite, kunstlume ja lumememmede, jöulutähtede, kellukeste, plastmassist kuuskede, tulukeste ja nii edasi ja tagasiga on loomulikult ehitud iga endast lugupidava kaupmehe ärikese vaateaken, tegevusalast söltumata.

Peale eriti rootsjate plastist jöulukuuskede (á 150.- naela tükk) ning päris kobedate kaharate plastist jöulukuuskede (á 300.- tükk) saabus müügile suures koguses elupuid, mille okstest punutud pärgade matusemeeleolu ei leevendanud ka nende külge vahvasti poogitud punased küünlad ja muud tilinad. Ja kas teate, müügis olid ka päris NULUD, hinnaga 800-1200.- LE tükk! Ja päris jöulutähed, väga ilusad ja soodsa hinnaga, 30-40.- pott. Käsitööpoodidest vöib aga leida väga ilusaid puhutud klaasist jöuluehteid ja käsitsi tehtud küünlaid. Lisaks saabusid müügile värsked maasikad, mis värvi poolest kah nagu arvesse lähevad.

Toiduga on keerulisem. Siga on tabu ning loomaliha kvaliteet on halb. Pääsesime seekord üle noatera, sest Christian tuli nädal tagasi Saksamaalt ning töi hapukapsad ning käntsu toorest sealiha sealt kaasa. Lisaks olid meil isetehtud (mitte küll minu, aga ühe teise tubli eestlanna) körvitsasalat ning piparkoogid (see sama eestlanna).

Fischerite pere traditsioon on, et Christian ja tema vend jöululaupäeval vägevalt kokkavad. Üle-eelmisel aastal saime nautida isegi seitset käiku, tavaline on umbes viis. Et me sel aastal ilma Michaelita olime, "piirdus" mu armas abikaasa kolme käiguga:

1. Appetizeriks prantsuse kuivatatud metsseasalaami, kuivatatud seafilee, hiidkrevetid ja pardimaksapasteet röstitud saiaga. Sinna juurde aperitiiv shampusest, värsketest maasikatest ja sidrunitest;
2. Teiseks eelroaks suus sulav sibulasupp, juurde ainuke kodulähedases poes saadaolev joodav Löuna-Aafrika valge vein;
3. Pearoaks seapraad punase kapsa, isetehtud kartoffelklöße'dega ja kastmega, juurde absoluutselt mittejoodav Löuna-Aafrika punane vein. Öieti on nende veinide puhul ainult viinamarjad Löuna-Aafrikast, tootmisprotsess kohalik.

Noh ja peale kröbistasime piparkooke ja värskeid maasikaid.

Möödunud nädalal käis Kairos ja selle ümbruses elavatel Eesti lastel ka päris pesuehtne jöuluvana. Kingikotid ömbles ikka see üks eriti tubli eestlanna maailma vanimal basaaril Khan el Khalilil müüdavast punasest puuvillakangast. Kingikoti sisse sai hunnik komme ja Egiptuses toodetavast orgaanilisest puuvillast päkapikk. Jöuluvana kostüüm pärines aga kodulähedasest lambipoest.

Kodus tömbasin uued paksud kardinad akna ette, panin küünlad pölema, suure teekannu teeküünla kohale sooja, villased sokid jalga (sest ka siin on külmaks läinud), ja vaatasin lund teie saadetud jöulukaartidelt ning AK uudistest. Vaiguse kuusekäbi peale nuusutamiseks lubas Karoliina Eestist kaasa tuua. Nii et jöulud Egiptuses pidamata ei jää!

Kaliiber

Kairo evangeelses Saksa kirikus seisab aastakümneid puutumata "Wittmayeri" vabriku kahemanuaalne klavessiin. Selline 6 pedaaliga saepuruplaadist monstrum, nagu neid Ida-Saksas vanamuusika buumi puhkedes odavalt massiliselt valmistati ja nagu neid praegugi veel hulgaliselt gutbürgerliches saksa kodudes leidub. Üks keel puudu, üks hüpik vuntsis ja häälestusvöti teadmata kadunud, kui see kunagi kaasas on olnudki. Aga mul hakkas tast kahju. Ikkagi üks kogu Egiptuse, ja arvatavasti kogu Aafrika mandri üheksast (minule teadaolevast) klavessiinist. Mis ta siis ikka niisama seisab.

Eelmisel nädalal nihutasin ta nurgast välja päevavalguse kätte, hakkasin vaatama ja mängima. Tunne oli täitsa Landowska, höh-höh. Aga d'Anglebert hakkas ta peal kölama, uskuge vöi mitte! Ja siis tuli mulle meelde, et detsembris tuleb Saksamaal orelimeister suurt orelit remontima, peilisin ta meiliaadressi välja, palusin uurida, kas sellistele reliktidele enam varuosi liigub. Vastus tuli - liigub, liigub! Mida vaja on?
-suure oktavi fis-keelt ja häälestusvötit!
Vastus tuli - keele läbimöötu oleks vaja, kui seda pole, siis naaberkeelte läbimöötugi, mööda ära Schieblehrega (eesti keeles vist on 'kaliiber' selle asja nimi)
-pekki, kust ma saan Kairos kaliibri osta?!?

Tänapäeval käivad asjad nii. Panin Saksa Wikipediasse otsisönaks "Schieblehre", sain kirjelduse koos pildiga. Siis klikkisin selle vaste araabiakeelsele lehele, printisin lehe välja ja läksin sellega Maadi 9. tänavale. Minu usk, et Kairos leidub absoluutselt köiki asju, oli tugev. Läksin puussepa töökotta oma paberiga. Neil seda polnud, aga juhatati samal tänaval asuvasse koptide rauatarvete poodi. Umbes 7-ruutmeetrine maast laeni sahtleid täis öline ja tolmanud pood, aga onud seal sees oi kui asjalikud ja abivalmid. Sellist kaliibrit, nagu wikipedia pildid, neil ka polnud. Aga vaateaknal oli üks kellegi välismaalase poolt isetehtud kaliiber, mis peale pooletunnist onudepoolset selgitus- ja öpetustööd 90.- naela eest minu omaks sai. Näete siis, täitsa kreisi linn.

Eile käisin keeli möötmas ja sain kolmel erineval korral erinevad möötmistulemused, no ma ei tea. Küsimus on sajandikmillimeetrites. Saatsin ikkagi keskmised möödud ära, nüüd on ootusärevus. Veel ei tea, millega ma keelele silmuse teen, loodetavasti on orelimeistri kohvris möni sobiv konks. Ja kas keel pidama jääb. Ja kas häälestusvöti sobib. Ja kas häälestades möni uus keel katki ei lähe. Ja mis on ikkagi selle ühe hüpikuga lahti, et ta alumine ots ei fikseeru pesas ja et ta keelt helisema ei tömba. Ja mis teeb see suur pragu kölalaua ülaosas?

Kes ootab päkapikke ja jöuluvana, kes orelimeistrit...

Akustiline madalröhkkond

Läinud nädalal saabus meie tänavale akustiline madalröhkkond nii ida- kui läänekaarest. Idatuulte möjusfääris painkevat villat on tabanud mopsikutsikas, kelle varahommikusi valjuhäälseid kohanemisraskusi, iiliti 15-20m/s, kandub ka Maadi kaugematesse piirkondadesse. Peamiselt väljendub saabunud helifront enneolematus piiksumise ning röhkimise sünteesis, mis laskub maapinnale uues koerteleksikas häälikuühendi äuu-äuu-äuu näol, esitatuna kolmanda oktaavi do-dieesi piirkonnas kogu mikrotonaalsusspektri ulatuses.

Ka läänekaares paiknevas pisikeses moshees puhuvad uued tuuled. Senini nauditavat kölaatmosfääri tekitanud muezzin on kaugenenud teadmata suunas. Toiduahela madalamatelt astmetelt on töusmas uus staar, kes oma varajases loominguperioodis eelistab katsetada minimalismiga, astudes otsustavalt John Cage'i kandadele. Enam ei ruuli 4'33'', vaid 4h4'33'' vaikust. Veel ei ole teada, kas vokaalkunstniku sönum ei peitu juhuslikult siiski mitte neljatunnist vaikust katkestavas kolmetoonilises sekventsis toonika-teine aste-juhttoon-toonika.

Kahest suunast läheneva frondi kollideerumisel maja number 4 kohal tekivad aga uudsed akustilised keeristormid. Kohalikele elanikele on seks puhuks körgematest sfääridest edastatud tungiv kodust lahkumise vajadus. Kuid vaadakem asja positiivsest küljest! Juba kolm päeva absoluutses ajalises ja helistikulises sünkroonis laekuvad helisünteesid allaa-illallaast ning äuu-äuu-äuust vajavad veel lahtimötestamist ning pakuvad ühtlasi meeldivat vaimset vaheldust su dokule.

Vaadakem ilma ka kaugemates piirkondades. Läänemere suunast ning loodekaartest üheaegselt liikuma hakanud muusikud Rigmor Gustafsson ning Viini Raadio keelpillikvartett kohtusid täpset Kairo ooperiteatri aladel ning andsid ühise kontserdi alapealkirjaga 'jazz meets classic'. Vanarahvatarkus ütleb, et paduvihma korral vöta kindlasti isiklik vihmavari kaasa. Seda töetera siinsetele oludele kohandades: Egiptuses kontserti tehes vöta kindlasti isiklik helitehnik kaasa. Suhteliselt igava kontserdi löpuks tulnud üks tösiselt hea (originaal)pala ei kompenseerinud halvast saundist pöhjustatud vahelduvat pilvisust solistitari esituses.

Järgneva nädala prognoos. Palju tehnikaharjutusi klaveril (palju önne naabrid!) ning pikalt oodatud oreliharjutamise alustamine.

Härra Rubinstein

Jalutan mööda pulbitsevat 9. tänavat, ning astun sisse kauplusesse, mille ukse kohal töotab silt soovijaile orgaanilist gemüüset. Kaubakastid porgandite, kurkide, tomatite, kartulite, paprikate, suvikörvitsate, sibulate ja küüslaukudega on end surunud umbes 10 m2-le pinnale, mille keskelt, pörandaplaatite vahelt väljub mehejämedune PUU, mis suubub poe lakke ning kasvab teiselpool nägemisulatust loomulikul viisil edasi. Ostan kotitäie silmanähtavalt mitteorgaanilisi öunu ning teise kohalikke viinamarju, maksan röögatud 52.- naela ning könnin diagonaalselt üle tee, et vötmevanamehe käest korteri välisukse vötme duplikaat ära tuua. Maksan 5.- asemel 10.- naela.

Jalutan diagonaalselt teisele poole teed tagasi, ja kobistan tablade, shishade, sallide, höbeehete, intarsiakarpide ja muu turistinänniga palistatud laadungitest mööda maja sisemusse. Tahes tahtmata peab taas kord mötlema Egiptuse pimedusele, sest kogu kvartalis valitseb elektrikatkestus. Huvtav, miks usinad ärimehed seda pudelisse ei pane ning müüa ei ürita? Anyway, teisel korrusel asuva muusikapoe pidaja George suitsetab parajasti rödul, kui tema uksest sisse astun.
-Vabandust, aga meil pole elektrit
-Ma ei soovigi elektrit, tarvis oleks klaverit
-No problem! Kuuüüron350naelajakohaletoomine300naelaesimenehäälestamineon
tasutaminimaalneüüriperioodonkuuskuudsiinonminukollegiMageditelefonklaveridontemajuuresleppigeaegkokkuminaolenGeorgesiinonminutelefonkuimidagionsiishelista.
-Ahah, selge. Aitäh!

Igatahes saabus härra "Rubinstein" nädalapäevad hiljem ehk umbes tund aega tagasi meie elutuppa ning varjab oma pruunispoonise koguga ilusti ära varsti seinalt allapudeneva krohvitüki. Ja me tähistame tema saabumist filmiga "The serious Man".

Kolisime. Jälle. Viimase 3 aasta jooksul neljandat korda. Tallinnast Steinbachi, Steinbachist Schwäbisch Halli, Schwäbisch Hallist New Cairosse ja New Cairost Maadisse. Teist korda sama muster: lootusrikas asustumine rohelisse (lastega pere ju) ja hilinenud äratundmine, et oleme siiski nii urbaniseerunud kui vöimalik.

Mida me siis vöitsime seekordse kolimisega:
*Nädala aja jooksul pole kordagi vesi ära olnud.
*Nädala aja jooksul pole kordagi elekter ära olnud.
*USB-modemi asemel on meil kiire traadita püsiühendus ja me ei pea Christianige teineteise järel internetijärjekorras ootama.
*Katuseterrassi asemel on meil korteri ümber plaadistatud aed, mis ei paku esteetilist naudingut, aga ma ei pea muretsema teoreetilise vöimaluse pärast, et lapsed mängides 6. korruselt alla kukuvad.
*Ma ei pea söitma tööle ja tagasi taksoga ja säästan seetöttu 1/4 oma palgast.
*Meie lähedal elab mitte ainult palju välismaalasi, vaid koguni üks Eesti perekond kahe lapsega ja veel üks noor eestlanna. Ekspattide rohkearvulisus tähendab vähem tähelepanu ja vähem pealesunnitud konservatiivsust enda riietamisel.
*Läheduses asub mitu ekspattidele möeldud klubi, mille seletavate siltideta värav avatakse sulle iseenesestmöistetavalt turvamehe naeratuse saatel. Passi ega muud töendit ei pea näitama, piisab nahavärvist ja nime kirjapanekust. Sees asub tükike Läänt. Mitte et mul egiptlaste vastu midagi oleks, aga see on ülimalt lödvestav, kui ab und zu saab nautida klaasi veini vöi tassi kohvi kenas rohelises aias, ilma et sind vöi sinu lapsi fotografeeritaks, könetataks vöi patsutataks.
*Valgeid taksosid liigub nagu muru ja puru. Me ei pea enam reedehommikuti n minutit tee ääres seisma, et 20 km/h kiirusel edasi tuterdava 30 aastat vanuse musta rüsa üle röömustada.
*Karoliina koolibuss peatub peaaegu ukse ees.
*Kaubandusvörk meie lähikonnas on täielikult välja arenenud, puuviljadest kuldkaladeni ning nööpnöelast... noh, mitte just kaamlini, aga köik esmavajalik asub jalutuskäigu ulatuses.
*Tunduvalt laiem valik delivery-restorane otlob.com-is, toidu kohaletoomine maksab keskmiselt 5.-LE.
*Minu lemmikpoele Umm El Dounia lisandus eile veel üks: Tarek Cavalli Corner Gallery. Need on sellised ärikesed, mis löhnavad hästi ja mis sarnanaevad Universaal Universumi poodidele ja kust tahaks köik asjad kohe kaasa vedada. Seal on Egiptuse käsitöö: sallid (linased, puuvillased, siidisegused), padjakatted (ristpistelised ja trükimustrilised), vaibad (kaltsu ja villased), puidust mööblitükke, löhnaküünlaid, robustset klaasi, käsitsi maalitud savinöusid ja veel mustmiljon asja. Eile ostsin Tareki käest ühe suure kärtspunase kaltsuvaiba söögituppa, ühe kitsama roosa kaltsuvaiba Greta voodi ette ja teise kollase vannitoa ukse ette, lisaks 2,5m tugevast elevandiluukarva puuvillasest kangatüki, mis mulle tänaseks ära pidi palistatama ja millest sai laudlina. Kogu lugu läks maksma 160.- naela ehk 320 eesti krooni!

Täna hommikusöögilauas silmitsesin meie ebamäärast rohekat värvi pimestavalt inetut sohvat ning tugitoole ja peale poolt tassi cappuccinot löi tuluke pölema. Jooksin uuesti Tareki juurde ja palusin veel neli 2,5m tükki seda elevandiluukarva puuvillast kangast palistada. Ning haarasin jooksult kaasa veel ühe türkiissinise 20.- naelase kaltsuvaiba vanni ette panemiseks. Leppisime kokku, et pealelöunaks on nad ömblustööga valmis. Sellest sai kate minu sohvale ja tugitoolidele.

Kella 14 ajal istus Tarek endiselt semudega poe ees ja puhus juttu. Kiilusime end halvast avanevast tuulekellaga varustatud uksest sisse ja hetk hiljem kuulsin, kuidas Tareki abiline tagatoas kangast käristama asus. Karoliina sai ette mangomahla ja minule saabus ilusast savist kohvitassis pepsi. Istusime maha ja puhusime juttu. Tareki vanaisa oli itaallane (Cavalli!), ta on öppinud disaini Kairos ning Itaalias, räägib itaalia keeltki. Ilus tütar on tal, pildid rippusid seinal. Si si.

Siis kraamisin käekotist lagedale oma järgmise mure. Meie elutoa lamp on sama silmipimestav kui sohvagi: laes hoiavad seda kolm lehmaketti, millele järgneb massiivsest puidust kolmainsus, mille iga haru otsas ripub tulbikujuline klaaskuppel. Ühe neist klaastulpidest olingi lahti kruvinud, sest Tarekil paistsid riiulist ilusad koredast linasest lambikuplid, aga ma ei suutnud kuidagi distantsilt kindlaks teha, kas need ka meie puidust kolmainsuse otsa tehniliselt passiksid. Tarek lahendas probleemi ainuvöimalikult - andis ühe oma ilusatest sinistest kuplitest mulle koju proovimiseks kaasa!

Paar tundi hiljem lontsisin jälle Tareki juurde ja andsn sinise sirmi tagasi. Peab kahjuks ikka midagi muud välja mötlema. Aga siin aadress: 9 Street 151, off Horeya Square, next to Abu Dhabi Bank.

Montessori pedagoogika ja Egiptuse rich kids

Seisan suurte roheliste lehtedega viigipuude all ja kiigutan 4,5-aastast Yassini, kelle esimene päev Kompassis on jöudnud poole peale. Poiss pole häbelik ja hommikupoolik laabub ilma nutustseenideta. Yessin on söbrunenud 5-aastase Taanist pärit Marcusega, sest nad on enam-vähem ühevanused ja suudavad inglise keeles suhelda.

Enne hommikusööki aitab Yassin Marcusel tühjadest müslipakkidest kahurit ehitada. Minu hoolealune pole ilmselt kunagi hoidikul teibirulli käes hoidnud. Kääridega öigest kohast löikamine ei tule üldsegi iseenesestmöistetavalt. Varsti saab ta asjale pihta ja löikab vaimustusega üha uusi ja uusi teibijuppe ning kleebib need paberile ritta.

Kella 10 ajal jöuab kohale teine Taani poiss Clement, tuleb joonelt Marcuse juurde ja vanad söbrad lähevad mänguhoos taani keelele üle, nii et Yassin nende mängudest välja jääb.

Niisiis vötan Yassini jälle oma tiiva alla, käime läbi boksikoti ja turnimisredelid ja kiige. Kiigelt märkab ta puidust jooksuratast, millel puuduvad pedaalid:
-Mis see on?
-Mine vaata!
-Ei, sina too see siia!
-Ei too, sina tahad seda näha, mine ja proovi järele!
Poiss läheb.

Pärast seda läheme pumba juurde, kus kari lapsi ämbrite ja kühvlitega kövasti ametis on. Möni kogub vett ämbrisse ja kallab eemal maha, möni kaevab kraavi, Yassin jääb tegevusetult seisma ega oska veega midagi peale hakata. Selles maailmas, kus Yassin elab, mängitakse ainult plastmassist mänguasjadega.

Enne löunasööki läheme käsi pesema. Poiss jääb kraanikausi ette seisma. Olen nagu suflöör: nüüd tee kraan lahti, nüüd pane seepi, nüüd loputa. Ulatan talle käteräti, aga ta ei vöta seda vastu, vaid sirutab märjad käed ette. Toidulauas kallavad lapsed endale ise vett ja töstavad toitu. Yassin ei lähe teiste eeskujuga kaasa, vaid ootab teenindamist. Vötan tema käe koos serveerimislusikaga oma pihku ja kuskuss rändab poisi osalemisel kausist praetaldrikule. Nuga ja kahvel teevad palju löbu, sest poiss ei ole kunagi sunniviisiliselt ise toitu suhu pannud. Oh önne, nendega saab toidus ringi sonkida - Yassini esimene omaalgatuslik tegevus sel päeval! Yassin on tüüpiline Egiptuse körgkihi "served kid".

Served kid on pedagoogiline möiste (sic!). Enamasti teab ainult lasteaia 60.-tes aastates juhatajanna Dagmar, mismoodi sellise rikka Egiptuse lapse vanemad välja näevad. Tavalistel lasteaiapäevadel saabuvad need lapsed sohvri ja/vöi nanny saatel.

Nende peenmotoorika on oma ea kohta alaarenenud, aga vöörkeeleoskus fantastiline, sest nad käivad inglise, saksa vöi ameerika erakoolis, mille aastamaks on kümneid tuhandeid naelu. Hiljem jätkavad nad oma haridusteed saksa vöi ameerika ülikoolis vöi siirduvad välismaale öppima.

Nende maailmapilt ja montessori pedagoogika passivad kokku nagu siga ja kägu, ja ometigi on meil neid lapsi rohkem kui kaks. Mitte, et nende vanemad kuidagigi antroposoofilise maailmavaatega oleks, lihtsalt see on Kairo köige kallima linnaosa köige kallima aastamaksuga lasteaed.

Rich kid'i sünnipäevaks üüritakse country club vöi kunstikohvik, klounid ja batuut, ja nad öpivad varakult, et ressursid on ammendamatud, elu on nautimiseks ja ülejäänu teevad alamad inimesed. Keegi jookseb alaliselt nende selja taga ja hoolitseb köige eest. Nad kulgevad klimatiseeritud autodes punktist A punkti B ning väldivad sel moel passiivselt kokkupuudet nii tänavatolmu kui oma kastist väljapoole jäävate eakaaslastega. Nendest sirgub Egiptuse majanduslik ja poliitiline eliit!

Ooper Egiptuse moodi

Juuli esimestel päevadel etendus Kairo ooperiteatris Kreeka helilooja Mikis Theodorakise ballett "Zorba". Esitajateks Cairo Opera Ballett Company ja Kairo ooperi orkester.

Ooper per se on ju täiesti euroopalik nähtus. Kogu kompleksi rajamist 1980.-aastatel rahastasid aga ... jaapanlased! Koht on fantastiline - ooperiteatri kompleks laiutab körgest müürist, politseinikest ja vahiputkadest ümbritsetud maa-alal Kairo Manhattanil ehk Niiluse jöes asuva Zamaleki saare löunatipus. Teatri vahetus läheduses asub Kairo oma isiklik fallos - hiiglaslikku vörksukka meenutav Kairo Tower, mille tipust vöib, kui linna kohal lasuv sudukiht hajub, näha Giza püramiide.

Araabia kultuuriruumis platseerunud ooperi- ja balletiteater tähendab Usbekistanist, Ukrainast, Serbiast ja mujalt pärit baleriinidele töökohta, kus kohaliku konkurentsi pealekasvu pärast pole tarvis muret tunda. Jehan Sadati poolt algatatud naisliikumine 1960.-1970.-tel, mille eesmärgiks oli naise rolli töstmine vaikivast sünnitusmasinast ise oma raha teenivaks ja abikaasast söltumatuks ühiskonna liikmeks, pole Egiptuses märkimisväärseid jälgi jätnud. Kes peamiselt töötavad, on naised, kelle mehed ei oma piisavaid sissetulekuid. Akadeemiline kraad - nagu ka Hiinas vöi Koreas - on vajalik noorikute upgreidimiseks abieluturul. Baleriiniamet = blasfeemia.

Mis puutub meesballetitantsijatesse, siis need vähesed rabatakse juba balletikooli ridadest teatrisse tööle. "Normaalne" moslemi mees ei öpi pehmeid erialasid, see oleks liiga pede. Aga täiesti välistatud, nagu nende usuödedel, tantsimine muidugi pole.

Ah, muuseas tantsis köigil kolmel öhtul erinev solistide koosseis! Nii et töö, mille oleks saanud ära teha 6 inimesega, tehti ära 18-ga, pluss lisaproovid orkestrile. Tööjöuga priiskamine on Kairole midagi väga omast, kuigi antud juhul on süüdi ilmsel Itaalia Kultuuriinstitudi rahad, mis saalomonlikult kogu trupi vahel ära jaotati.

Esimese vaatuse järel laskusin oma kohalt neljandal rödul mööda keerduvaid treppe alla vestibüüli, et saada kokku Konstanzega, kes kehastab, erinevalt minust, Kairosse integreerumise supernäidet. Baierimaalt pärit 30-aastates naine on ametilt löökriistamängija ning täielikult sulandunud Egiptuse rahvaarvu kohta hirmus väksesse klassikalise muusika ambienti, ja mängis muidugi ja "Zorbas" kaasa.

Jöudsime vahetada kohustuslikud "wie geht's dir?"-"gut-gut" jne. ning oleksime üksköik millises Euroopa teatris loogilise jätkuna pidanud siirduma kohvileti juurde, kui meid tabas üldpimendus. Sedasi karjatati 1000-pealine publik 10-minutiselt (sic!) vahejalt tagasi oma kohtadele. Konstanze tormas tagasi lavaauku ja mina kobasin käsikaudu treppidest üles, önneks paistis rödudele viivatele treppidele tänavavalgustus.

Peale Kreeka rahvustantsu sirtakiga kulmineeruva teise vaatuse löppu puhkes maruline aplaus, mis kestis... täpselt 30 sekundit! Ja haudvaikus. Esimesed külastajad alustasid uste poole trügimist, esimene solist oma teekonda rambini - maruline aplaus solisti kohalejöudmise puhul ning - täisvaikus! Nii kuus korda järjest, kuni köik solistid olid korra ees kummardamas käinud. Ja siis tantsiti laval uuesti sirtakit, ja aplodeeriti kuus korda järjest generaalpausidega. Ja siis tantsiti veelkord sirtakit ja plaksutati käsi ja siis veelkord ja veelkord, ja kogu nali kordus täpselt viis (5) korda!

Tükike eurooplast igale egiptlasele - vol. 2

Löpetan tööpäeva ja asutan end minekule - sedakorda päris üksi, ilma Greta-nimelise alalise ripatsita. Mul on kohtamine Frau Andrea Bussega, Saksa evangeelse koguduse pastoriga. Sest, kujutage ette, nende kirikus seisab juba aastaid pill, klavessiin! Keegi ei tea, kust see sinna on saanud ja mida sellega ette vötta.

Astun Kairo-Boulakis metroolt maha, rüselen läbi rahva- ja autodevoo ning silman önneks juba eemalt ajaleht "Al-Ahram" toimetuse maja. Selle körval, täielikus araabia getos, seisab ilmselge anomaaliana torniga väike kirik, mille värav on lehmakettidega kinni. Valges univormis patrulleeriv politseinik värava ees teretab aupaklikult.

Andrea saabub varsti mölkis rohelise dzhiibiga ning pargib räntsti! täpselt politseiniku ja lehmakettide ette, aeglaselt kulgevatest tuututavatest autodest ummistunud tänavale.

Kristlik kirik on alati mönusalt jahe, isegi siin! (Üks kindel linn ja varjupaik, mitte nagu moshee...) Pakin pilli lahti ja uurin selle sisemust, kui minu körval tühjas kirikus ilmutab end Mohammed. Seekord on prohveti asemel kuivetunud ätt kiriku körval asuva kitsa umbtänava autoremonditöökojast. Ma ei saa esiti aru, mis asja ta mu käest tahab, Andread pole kah silmapiiril. Aga olen onkliga igaks juhuks lahke ja vötan vastu pakkumise coca-colale. Seepeale papi kaob.

Ma ei suuda vastu panna, jätan hädises seisukorras saepuru-klavessiini sinnapaika ning lähen ja mängin orelit. Üle kahe kuu esimest korda käed klahvidel, ojee! Ja sealt tulebki juba Mohammed lahtikorgitud jaheda colapudeliga ning ulatab selle mulle. Siis puhume paar söna juttu ja Mohammedi päev saab linnukese kirja.

Andrea saab oma toimetused valmis, lepime sügiseks ühte teist kokku ja asutame minekule. Väraval seisab noormees. Ta on Mohammedilt teada saanud, et just nüüd ja praegu viibivad kirikus kaks eurooplannat. Selline geto tähtsündmus väärib pidulikku könet, mille noormees meile suisa keskmiselt ladusas saksa keeles edastab! Meie saame teada olulise info, et Mohammed on talle lausa isa eest, ja noormehe päevgi saab linnukese kirja.

Seisan rahvast täis metroorongi naistevagunis. Nägu leemendab ja selgamööda nirisevad ojakesed alla, aga kuumus jätab mind suhteliselt jahedaks, sest hea meel on värskelt sölmitud kokkulepete üle. Kairo-Ma'adini on 8 peatusevahet, poolt tundi söitu. Silmitsen istuvaid ja seisvaid naisi, ameerikalikult riietatud noori, kellel pearätt vaevalt juuksied katab ja traditsioonilisemaid, pikkades hölstides matroone.

Üks lillasse riietunud noor neiu hakkab minu suunas trügima, nägu söbralik ja laia naeru täis. Teeb juttu, mina vastan. Ükstasköik. Mul on tuju hea ja ta räägib inglise keelt. Ainult korraks kihvatab, kui ta mind kaastundlikult vaatab, sest et ma, önnetuke, araabia keelt ei möista. See ei mahu talle lihtsalt pähe, ja ta pole mitte erand. Siis järgneb lahke pakkumine - hakkame söbrannadeks!

Kök-mök, äää...? Ära öelda on nagu ebaviisakas. Ah, hakkame pealegi. Vahetame telefoninumbreid ja ka Nermeen saab tol päeval linnukese kirja. Öhtul koju jöudes lüliatan kliimaseadme sisse, aju jahtub. Muidugi oli see üks fatal error, millega ma hakkama sain. Järgmisel päeval vaatan peale töö löppu oma telefoni: kaks vastamata könet "Nermeen Metroolt". Siis tuleb nädalavahetus, lülitan igaks juhuks telefoni välja.

Uue nädala esimese tööpäeva löpul vaatan telefoni: 4 vastamata könet "Nermeen Metroolt", sama kordub järgmisel ja järgmisel ja järgmisel päeval. Vahel neli, vahel viis vastamata könet. Eks näis, millal ta mu sönadeta sönumile pihta saab...

Tükike eurooplast igale egiptlasele - vol. 1

Seisan 40-kraadises pealelöunakuumuses oranzhi villat ümbritseva tarandiku ees ning ootan Sherifi, kes iga minut kohale peaks jöudma. Suurte tumeroheliste lehtedega viigipuudest ümbritsetud villas asub peen Montessori lasteaed, minu töökoht ja Greta hoidla.

Sherif jääb hiljaks. Greta kaenlas ja Karoliina käe körval, astume väravaesisest puudevarjust lootusrikkalt välja tulikuuma liivaga tänavale. Taksot ei paista ikkagi. Selle asemel astub meie suunas mosleminaine, kes hetkel, kui teda märkan, oma ohkivat lauleldust algab. Keeran talle selja ja tirin Karoliinat kättpidi kaasa tagasi kuni lasteaiaväravani, aga see meid enam ei päästa. Magav poisiklutt üle öla, üritab ta mulle hakatuseks pabertaskurätikuid müüa. Et kerjamine on keelatud, kasutavad vaesurid seda suitsukattena.

Otsin oma käekotist välja hiina restoranist kingiks saadud odava kärtsroosa tengelpunga, mille papist korpus on Greta pudelist tilkunud vee ja kuivamise töttu mölklikuks muutunud, ning torkan selle avatuna talle nina alla. Kinnituseks raputan veel avatud suuga allapoole - isegi piastripoega ei kuku sealt välja! Vahel lihtsalt ei ole sularaha, ja oma viimased naelad olin just eelmisel öhtul Karoliinale andnud.

Seejärel ilmub nähtavale räbaldunud retsept ja uus stoori. Naise haige poja rohtude jaoks on vaja 100 naela. Aga taevast ei hakka ikkagi 100-naelaseid rahatähti sadama. (1 nael = 2 krooni)

Naist see muidugi ei heiduta. Ta jätkab minu läbistamist ja tahab tingimata järgmisel päeval kohtuda. (Selle soovi möistmist ei saa ma küll kahjuks veel enda araabia keele oskuse arvele kirjutada, tölkimisel aitas juhuslikult möödunud filipiinlannast lapsehoidja). Kerjusnaise ja minu vahel tekib dialoog:
-bukra
-bukra?
-bukra. bukra.
-what ist bukra?
-bukra. (ja ta silmad muutuvad veel väljendusrikkamaks) bukra. bukra. bukra.
-mafish arabi. I don't know what's bukra.
-no arabi?!?
-sorry, no.
-shukran, madame. bye-bye!
Ja siis ta läheb pettunult. Aga ta silmis on uskmatu pilk. Ma arvan, et bukra tähendab homme, niisiis olen homme targem ega anna end näole.