Ootan tee ääres Karoliina koolibussi, Greta magab toas. Buss jääb hiljaks 15min... 25min... Minu selja taga peatub eeslikaarik kahe "vekjeebi"-nolgiga. Need on tüübid, kes su vana, kasutu, äraviskamiseks möeldud kola ära ostavad ja sellest midagi "kasulikku" meisterdavad vöi seda köntsa autentsel kujul Kairo suurel Friday marketil kallimalt müütavad. Igatahes peatavad nad oma kaariku täpsel minu selja taga mülkas, ja läheb lahti: pss-pss, velkam, velkam, ailavjuu, ja nii edasi ja tagasi. Parim relv on ignoreerimine ja seda ma ka teen, kuigi möistus käsib astuma hakata. Valvepostilt lahkuda aga ei saa, sest koolibuss PEAB ju ometi kohe tulema ja kui mind ootamas poleks, viiksid nad mu tütre kooli tagasi. Ma tean, et Karoliina saaks selle peale närvivapustuse.
Saarekesel, kus varem istusid 24/7 söbrad politseinikud, katab nende kunagisi improviseeritud istumiskohti nädalatepaksune tolm, ja eeslikutid satuvad valget naist nähes täielikku söiduvette. Mu näiline üksköiksus siiski toimib ja peale tulutut üritamist logistavad umbkeelsed romeod oma haisva eesliga minema. Buss on hilinenud üle 30min. Soovin, et suudaksin poolduda: üks osa minust jääks tänavale valvesse ja teine osa jookseks koju, et ega Greta ärganud pole ja tühjas toas silmi peast nuta. Minu körval alustavad ootamatult kaks noormeest ingliskeelset juttu:
-Excuse us, me nägime just pealt, kuidas need noormehed sind ahistasid. Sa ei peaks siin seisma, sest nad vöivad suurema kambaga tagasi tulla. Maadi pole enam turvaline paik.
-Aga ma ei saa ära minna, ma ootan koolibussi, mis on 40min hiljaks jäänud!
-Fain, siis me ootame koos sinuga!
Saame veel 5min oodata ja jöuame üksteise nimede ja ametitega tutvuda, kui mündiroheline buss Midan Sawareselt paistma hakkab. Samal öhtul saab Karoliina endale mobiiltelefoni.
Internetiarve.
Peale Saksamaalt naasmist ja elu normaliseerumist hakkame pönevusega ootama TeData arvet revolutsiooni ajal lugematute Euroopasse tehtud kaugekönede eest. Hoiame kodus patakat sularaha. Tavaliselt tulevad gaasi,- elektri- ja telefoni/internetiarved meile kahejalgsetena pealelöunati koju, mis ei ole hull, sest gaasiarve on meil igakuiselt nt 6.-LEd (alla 1€). Aga päevad ja nädalad mööduvad ja TeDatast ei kippu ega köppu. Kuni ühel ilusal päikeselisel reedehomikul vajutab karvane käsi TeDatas punast nuppu ja lülitab meil interneti ja telefoni välja. Ch köik kehakarvad turduvad ja hingamine eskaleerub maruliseks pahinaks nina kaudu, kuna hambad on nii kövasti kokku surutud, et sealkaudu enam hapnikuvahetust ei toimu. Interneti puudumine ja veel nädalavahetusel, ei ja veelkord ei! Peale löunapalvust helistab ta TeDatasse, saame paar päeva armuaega, mis tähendab, et teisipäeval 16-18 vahel peaks ilmuma maksukoguja meie lävele, inshaAllah. Sinnamaani lülitatakse meil önneks internet tagasi. Teisipäeval muidugi ei tule kedagi.
Järgmisel reedel kordub sama stsenaarium, ja ülejärgmisel nädalal ei tule kokkulepitud ajal jälle kedagi.
Kolmas telefoniköne ja uus tärmin paari päeva pärast, ja oh üllatust - juba samal öhtul ilmub TeData-mees ootamatult meie majja. Ja teate, me saame kirve asemel hoopis 100.- naela allahindlust: peame maksma 350.-LEd kolme kuu interneti eest, sest revolutsiooni ajal oli ühendus ära. Telefonikönedest... ja nende maksumusest.... ei kössugi. InshaAllah. Khm.
Ilus päev äparduste kiuste.Teeme söprade kaasabil teoks oma teise (sic!) väljasöidu Kairost viimase aasta jooksul. Tee viib vaiksesse randa Ain Sukhnas, Punase mere ääres. Hommikul kodu juures on väljas minu arust nii külm, et pakin kogu perele kaasa joped, pleedid jne., lastele siiski ka ujukad. Alustan kartulisalati tegemist ja muude proviantide ettevalmistamist, sest pöhiröhk peaks minu meelest olema pikniku pidamisel rannas, kuna paljaks vötta ei kannata. Kohale jöudes avastame, et suur kastitäis toiduga on maha jäänud ja rannas on nii palav, et meie söbrad bikiinidesse vupsavad ning kogu lastebande külma merre tormab! Siiski, kui päike möne tunni pärast ära keerab, on kuum tee abiks. Aga see päev tasub end siiski ära, öhk on puhas ja vaikne, meri on türkiissinine, taamal paistavad Siinai poolsaar ja Suessi kanalist tulevad laevad. Korjame rannat arvukalt leiduvaid koralle ja merikarpe ning laseme sarve mönusalt sorgu. Öhtuks kutsume söbrad külla toidumäge hävitama.
Koer.
Meie aias seab end sisse kolmejalgne tüüpiline Kairo kollane näljast sisselangenud külgedega koer. Näeme teda aeg-ajalt tulemas ja minemas. Ühel päeval teeme saatusliku vea ja viskame talle ahjukana jäägid. Sellega on asi otsustatud. Koer vötab sisse auväärse positsiooni meie väiksel tagumisel verandal ning asub meid kaitsma sissetungijate eest. Lapsed vahivad ninapidi veranda klaasuste peal, eriti Greta, kuidas peni oma kirpe soeb. Probleemi tösidus selgub järgnevatel päevadel, kuna koer enam oma positsioonilt ei lahku. Ainult varahommikuti on ta kusagil küla peal. Lapsed ei ole julgenud juba mitu nädalat verandalt aeda minna, ja minu pesuriputamisaktsioonid verandal vahelduvad "löö-aga-jalga-vastu-maad"-sammude ja "emshi-emshi"-sisistamisega. Koer ei lase end isegi pörandaharja nägemisest heidutada ja väljendab kogu oma köhna kehaga egiptlasliku pealetükkivusega taaskohtumise röömu. Huvitav, millal meil kirbud toas ringi hüppama hakkavad?
