Montessori pedagoogika ja Egiptuse rich kids

Seisan suurte roheliste lehtedega viigipuude all ja kiigutan 4,5-aastast Yassini, kelle esimene päev Kompassis on jöudnud poole peale. Poiss pole häbelik ja hommikupoolik laabub ilma nutustseenideta. Yessin on söbrunenud 5-aastase Taanist pärit Marcusega, sest nad on enam-vähem ühevanused ja suudavad inglise keeles suhelda.

Enne hommikusööki aitab Yassin Marcusel tühjadest müslipakkidest kahurit ehitada. Minu hoolealune pole ilmselt kunagi hoidikul teibirulli käes hoidnud. Kääridega öigest kohast löikamine ei tule üldsegi iseenesestmöistetavalt. Varsti saab ta asjale pihta ja löikab vaimustusega üha uusi ja uusi teibijuppe ning kleebib need paberile ritta.

Kella 10 ajal jöuab kohale teine Taani poiss Clement, tuleb joonelt Marcuse juurde ja vanad söbrad lähevad mänguhoos taani keelele üle, nii et Yassin nende mängudest välja jääb.

Niisiis vötan Yassini jälle oma tiiva alla, käime läbi boksikoti ja turnimisredelid ja kiige. Kiigelt märkab ta puidust jooksuratast, millel puuduvad pedaalid:
-Mis see on?
-Mine vaata!
-Ei, sina too see siia!
-Ei too, sina tahad seda näha, mine ja proovi järele!
Poiss läheb.

Pärast seda läheme pumba juurde, kus kari lapsi ämbrite ja kühvlitega kövasti ametis on. Möni kogub vett ämbrisse ja kallab eemal maha, möni kaevab kraavi, Yassin jääb tegevusetult seisma ega oska veega midagi peale hakata. Selles maailmas, kus Yassin elab, mängitakse ainult plastmassist mänguasjadega.

Enne löunasööki läheme käsi pesema. Poiss jääb kraanikausi ette seisma. Olen nagu suflöör: nüüd tee kraan lahti, nüüd pane seepi, nüüd loputa. Ulatan talle käteräti, aga ta ei vöta seda vastu, vaid sirutab märjad käed ette. Toidulauas kallavad lapsed endale ise vett ja töstavad toitu. Yassin ei lähe teiste eeskujuga kaasa, vaid ootab teenindamist. Vötan tema käe koos serveerimislusikaga oma pihku ja kuskuss rändab poisi osalemisel kausist praetaldrikule. Nuga ja kahvel teevad palju löbu, sest poiss ei ole kunagi sunniviisiliselt ise toitu suhu pannud. Oh önne, nendega saab toidus ringi sonkida - Yassini esimene omaalgatuslik tegevus sel päeval! Yassin on tüüpiline Egiptuse körgkihi "served kid".

Served kid on pedagoogiline möiste (sic!). Enamasti teab ainult lasteaia 60.-tes aastates juhatajanna Dagmar, mismoodi sellise rikka Egiptuse lapse vanemad välja näevad. Tavalistel lasteaiapäevadel saabuvad need lapsed sohvri ja/vöi nanny saatel.

Nende peenmotoorika on oma ea kohta alaarenenud, aga vöörkeeleoskus fantastiline, sest nad käivad inglise, saksa vöi ameerika erakoolis, mille aastamaks on kümneid tuhandeid naelu. Hiljem jätkavad nad oma haridusteed saksa vöi ameerika ülikoolis vöi siirduvad välismaale öppima.

Nende maailmapilt ja montessori pedagoogika passivad kokku nagu siga ja kägu, ja ometigi on meil neid lapsi rohkem kui kaks. Mitte, et nende vanemad kuidagigi antroposoofilise maailmavaatega oleks, lihtsalt see on Kairo köige kallima linnaosa köige kallima aastamaksuga lasteaed.

Rich kid'i sünnipäevaks üüritakse country club vöi kunstikohvik, klounid ja batuut, ja nad öpivad varakult, et ressursid on ammendamatud, elu on nautimiseks ja ülejäänu teevad alamad inimesed. Keegi jookseb alaliselt nende selja taga ja hoolitseb köige eest. Nad kulgevad klimatiseeritud autodes punktist A punkti B ning väldivad sel moel passiivselt kokkupuudet nii tänavatolmu kui oma kastist väljapoole jäävate eakaaslastega. Nendest sirgub Egiptuse majanduslik ja poliitiline eliit!

Ooper Egiptuse moodi

Juuli esimestel päevadel etendus Kairo ooperiteatris Kreeka helilooja Mikis Theodorakise ballett "Zorba". Esitajateks Cairo Opera Ballett Company ja Kairo ooperi orkester.

Ooper per se on ju täiesti euroopalik nähtus. Kogu kompleksi rajamist 1980.-aastatel rahastasid aga ... jaapanlased! Koht on fantastiline - ooperiteatri kompleks laiutab körgest müürist, politseinikest ja vahiputkadest ümbritsetud maa-alal Kairo Manhattanil ehk Niiluse jöes asuva Zamaleki saare löunatipus. Teatri vahetus läheduses asub Kairo oma isiklik fallos - hiiglaslikku vörksukka meenutav Kairo Tower, mille tipust vöib, kui linna kohal lasuv sudukiht hajub, näha Giza püramiide.

Araabia kultuuriruumis platseerunud ooperi- ja balletiteater tähendab Usbekistanist, Ukrainast, Serbiast ja mujalt pärit baleriinidele töökohta, kus kohaliku konkurentsi pealekasvu pärast pole tarvis muret tunda. Jehan Sadati poolt algatatud naisliikumine 1960.-1970.-tel, mille eesmärgiks oli naise rolli töstmine vaikivast sünnitusmasinast ise oma raha teenivaks ja abikaasast söltumatuks ühiskonna liikmeks, pole Egiptuses märkimisväärseid jälgi jätnud. Kes peamiselt töötavad, on naised, kelle mehed ei oma piisavaid sissetulekuid. Akadeemiline kraad - nagu ka Hiinas vöi Koreas - on vajalik noorikute upgreidimiseks abieluturul. Baleriiniamet = blasfeemia.

Mis puutub meesballetitantsijatesse, siis need vähesed rabatakse juba balletikooli ridadest teatrisse tööle. "Normaalne" moslemi mees ei öpi pehmeid erialasid, see oleks liiga pede. Aga täiesti välistatud, nagu nende usuödedel, tantsimine muidugi pole.

Ah, muuseas tantsis köigil kolmel öhtul erinev solistide koosseis! Nii et töö, mille oleks saanud ära teha 6 inimesega, tehti ära 18-ga, pluss lisaproovid orkestrile. Tööjöuga priiskamine on Kairole midagi väga omast, kuigi antud juhul on süüdi ilmsel Itaalia Kultuuriinstitudi rahad, mis saalomonlikult kogu trupi vahel ära jaotati.

Esimese vaatuse järel laskusin oma kohalt neljandal rödul mööda keerduvaid treppe alla vestibüüli, et saada kokku Konstanzega, kes kehastab, erinevalt minust, Kairosse integreerumise supernäidet. Baierimaalt pärit 30-aastates naine on ametilt löökriistamängija ning täielikult sulandunud Egiptuse rahvaarvu kohta hirmus väksesse klassikalise muusika ambienti, ja mängis muidugi ja "Zorbas" kaasa.

Jöudsime vahetada kohustuslikud "wie geht's dir?"-"gut-gut" jne. ning oleksime üksköik millises Euroopa teatris loogilise jätkuna pidanud siirduma kohvileti juurde, kui meid tabas üldpimendus. Sedasi karjatati 1000-pealine publik 10-minutiselt (sic!) vahejalt tagasi oma kohtadele. Konstanze tormas tagasi lavaauku ja mina kobasin käsikaudu treppidest üles, önneks paistis rödudele viivatele treppidele tänavavalgustus.

Peale Kreeka rahvustantsu sirtakiga kulmineeruva teise vaatuse löppu puhkes maruline aplaus, mis kestis... täpselt 30 sekundit! Ja haudvaikus. Esimesed külastajad alustasid uste poole trügimist, esimene solist oma teekonda rambini - maruline aplaus solisti kohalejöudmise puhul ning - täisvaikus! Nii kuus korda järjest, kuni köik solistid olid korra ees kummardamas käinud. Ja siis tantsiti laval uuesti sirtakit, ja aplodeeriti kuus korda järjest generaalpausidega. Ja siis tantsiti veelkord sirtakit ja plaksutati käsi ja siis veelkord ja veelkord, ja kogu nali kordus täpselt viis (5) korda!