Montessori pedagoogika ja Egiptuse rich kids

Seisan suurte roheliste lehtedega viigipuude all ja kiigutan 4,5-aastast Yassini, kelle esimene päev Kompassis on jöudnud poole peale. Poiss pole häbelik ja hommikupoolik laabub ilma nutustseenideta. Yessin on söbrunenud 5-aastase Taanist pärit Marcusega, sest nad on enam-vähem ühevanused ja suudavad inglise keeles suhelda.

Enne hommikusööki aitab Yassin Marcusel tühjadest müslipakkidest kahurit ehitada. Minu hoolealune pole ilmselt kunagi hoidikul teibirulli käes hoidnud. Kääridega öigest kohast löikamine ei tule üldsegi iseenesestmöistetavalt. Varsti saab ta asjale pihta ja löikab vaimustusega üha uusi ja uusi teibijuppe ning kleebib need paberile ritta.

Kella 10 ajal jöuab kohale teine Taani poiss Clement, tuleb joonelt Marcuse juurde ja vanad söbrad lähevad mänguhoos taani keelele üle, nii et Yassin nende mängudest välja jääb.

Niisiis vötan Yassini jälle oma tiiva alla, käime läbi boksikoti ja turnimisredelid ja kiige. Kiigelt märkab ta puidust jooksuratast, millel puuduvad pedaalid:
-Mis see on?
-Mine vaata!
-Ei, sina too see siia!
-Ei too, sina tahad seda näha, mine ja proovi järele!
Poiss läheb.

Pärast seda läheme pumba juurde, kus kari lapsi ämbrite ja kühvlitega kövasti ametis on. Möni kogub vett ämbrisse ja kallab eemal maha, möni kaevab kraavi, Yassin jääb tegevusetult seisma ega oska veega midagi peale hakata. Selles maailmas, kus Yassin elab, mängitakse ainult plastmassist mänguasjadega.

Enne löunasööki läheme käsi pesema. Poiss jääb kraanikausi ette seisma. Olen nagu suflöör: nüüd tee kraan lahti, nüüd pane seepi, nüüd loputa. Ulatan talle käteräti, aga ta ei vöta seda vastu, vaid sirutab märjad käed ette. Toidulauas kallavad lapsed endale ise vett ja töstavad toitu. Yassin ei lähe teiste eeskujuga kaasa, vaid ootab teenindamist. Vötan tema käe koos serveerimislusikaga oma pihku ja kuskuss rändab poisi osalemisel kausist praetaldrikule. Nuga ja kahvel teevad palju löbu, sest poiss ei ole kunagi sunniviisiliselt ise toitu suhu pannud. Oh önne, nendega saab toidus ringi sonkida - Yassini esimene omaalgatuslik tegevus sel päeval! Yassin on tüüpiline Egiptuse körgkihi "served kid".

Served kid on pedagoogiline möiste (sic!). Enamasti teab ainult lasteaia 60.-tes aastates juhatajanna Dagmar, mismoodi sellise rikka Egiptuse lapse vanemad välja näevad. Tavalistel lasteaiapäevadel saabuvad need lapsed sohvri ja/vöi nanny saatel.

Nende peenmotoorika on oma ea kohta alaarenenud, aga vöörkeeleoskus fantastiline, sest nad käivad inglise, saksa vöi ameerika erakoolis, mille aastamaks on kümneid tuhandeid naelu. Hiljem jätkavad nad oma haridusteed saksa vöi ameerika ülikoolis vöi siirduvad välismaale öppima.

Nende maailmapilt ja montessori pedagoogika passivad kokku nagu siga ja kägu, ja ometigi on meil neid lapsi rohkem kui kaks. Mitte, et nende vanemad kuidagigi antroposoofilise maailmavaatega oleks, lihtsalt see on Kairo köige kallima linnaosa köige kallima aastamaksuga lasteaed.

Rich kid'i sünnipäevaks üüritakse country club vöi kunstikohvik, klounid ja batuut, ja nad öpivad varakult, et ressursid on ammendamatud, elu on nautimiseks ja ülejäänu teevad alamad inimesed. Keegi jookseb alaliselt nende selja taga ja hoolitseb köige eest. Nad kulgevad klimatiseeritud autodes punktist A punkti B ning väldivad sel moel passiivselt kokkupuudet nii tänavatolmu kui oma kastist väljapoole jäävate eakaaslastega. Nendest sirgub Egiptuse majanduslik ja poliitiline eliit!