Kolisime. Jälle. Viimase 3 aasta jooksul neljandat korda. Tallinnast Steinbachi, Steinbachist Schwäbisch Halli, Schwäbisch Hallist New Cairosse ja New Cairost Maadisse. Teist korda sama muster: lootusrikas asustumine rohelisse (lastega pere ju) ja hilinenud äratundmine, et oleme siiski nii urbaniseerunud kui vöimalik.

Mida me siis vöitsime seekordse kolimisega:
*Nädala aja jooksul pole kordagi vesi ära olnud.
*Nädala aja jooksul pole kordagi elekter ära olnud.
*USB-modemi asemel on meil kiire traadita püsiühendus ja me ei pea Christianige teineteise järel internetijärjekorras ootama.
*Katuseterrassi asemel on meil korteri ümber plaadistatud aed, mis ei paku esteetilist naudingut, aga ma ei pea muretsema teoreetilise vöimaluse pärast, et lapsed mängides 6. korruselt alla kukuvad.
*Ma ei pea söitma tööle ja tagasi taksoga ja säästan seetöttu 1/4 oma palgast.
*Meie lähedal elab mitte ainult palju välismaalasi, vaid koguni üks Eesti perekond kahe lapsega ja veel üks noor eestlanna. Ekspattide rohkearvulisus tähendab vähem tähelepanu ja vähem pealesunnitud konservatiivsust enda riietamisel.
*Läheduses asub mitu ekspattidele möeldud klubi, mille seletavate siltideta värav avatakse sulle iseenesestmöistetavalt turvamehe naeratuse saatel. Passi ega muud töendit ei pea näitama, piisab nahavärvist ja nime kirjapanekust. Sees asub tükike Läänt. Mitte et mul egiptlaste vastu midagi oleks, aga see on ülimalt lödvestav, kui ab und zu saab nautida klaasi veini vöi tassi kohvi kenas rohelises aias, ilma et sind vöi sinu lapsi fotografeeritaks, könetataks vöi patsutataks.
*Valgeid taksosid liigub nagu muru ja puru. Me ei pea enam reedehommikuti n minutit tee ääres seisma, et 20 km/h kiirusel edasi tuterdava 30 aastat vanuse musta rüsa üle röömustada.
*Karoliina koolibuss peatub peaaegu ukse ees.
*Kaubandusvörk meie lähikonnas on täielikult välja arenenud, puuviljadest kuldkaladeni ning nööpnöelast... noh, mitte just kaamlini, aga köik esmavajalik asub jalutuskäigu ulatuses.
*Tunduvalt laiem valik delivery-restorane otlob.com-is, toidu kohaletoomine maksab keskmiselt 5.-LE.
*Minu lemmikpoele Umm El Dounia lisandus eile veel üks: Tarek Cavalli Corner Gallery. Need on sellised ärikesed, mis löhnavad hästi ja mis sarnanaevad Universaal Universumi poodidele ja kust tahaks köik asjad kohe kaasa vedada. Seal on Egiptuse käsitöö: sallid (linased, puuvillased, siidisegused), padjakatted (ristpistelised ja trükimustrilised), vaibad (kaltsu ja villased), puidust mööblitükke, löhnaküünlaid, robustset klaasi, käsitsi maalitud savinöusid ja veel mustmiljon asja. Eile ostsin Tareki käest ühe suure kärtspunase kaltsuvaiba söögituppa, ühe kitsama roosa kaltsuvaiba Greta voodi ette ja teise kollase vannitoa ukse ette, lisaks 2,5m tugevast elevandiluukarva puuvillasest kangatüki, mis mulle tänaseks ära pidi palistatama ja millest sai laudlina. Kogu lugu läks maksma 160.- naela ehk 320 eesti krooni!

Täna hommikusöögilauas silmitsesin meie ebamäärast rohekat värvi pimestavalt inetut sohvat ning tugitoole ja peale poolt tassi cappuccinot löi tuluke pölema. Jooksin uuesti Tareki juurde ja palusin veel neli 2,5m tükki seda elevandiluukarva puuvillast kangast palistada. Ning haarasin jooksult kaasa veel ühe türkiissinise 20.- naelase kaltsuvaiba vanni ette panemiseks. Leppisime kokku, et pealelöunaks on nad ömblustööga valmis. Sellest sai kate minu sohvale ja tugitoolidele.

Kella 14 ajal istus Tarek endiselt semudega poe ees ja puhus juttu. Kiilusime end halvast avanevast tuulekellaga varustatud uksest sisse ja hetk hiljem kuulsin, kuidas Tareki abiline tagatoas kangast käristama asus. Karoliina sai ette mangomahla ja minule saabus ilusast savist kohvitassis pepsi. Istusime maha ja puhusime juttu. Tareki vanaisa oli itaallane (Cavalli!), ta on öppinud disaini Kairos ning Itaalias, räägib itaalia keeltki. Ilus tütar on tal, pildid rippusid seinal. Si si.

Siis kraamisin käekotist lagedale oma järgmise mure. Meie elutoa lamp on sama silmipimestav kui sohvagi: laes hoiavad seda kolm lehmaketti, millele järgneb massiivsest puidust kolmainsus, mille iga haru otsas ripub tulbikujuline klaaskuppel. Ühe neist klaastulpidest olingi lahti kruvinud, sest Tarekil paistsid riiulist ilusad koredast linasest lambikuplid, aga ma ei suutnud kuidagi distantsilt kindlaks teha, kas need ka meie puidust kolmainsuse otsa tehniliselt passiksid. Tarek lahendas probleemi ainuvöimalikult - andis ühe oma ilusatest sinistest kuplitest mulle koju proovimiseks kaasa!

Paar tundi hiljem lontsisin jälle Tareki juurde ja andsn sinise sirmi tagasi. Peab kahjuks ikka midagi muud välja mötlema. Aga siin aadress: 9 Street 151, off Horeya Square, next to Abu Dhabi Bank.