19.10.11

Rase ja tige möllab Kairos. 1. osa - hädas koertega

Eelmisel kevadsuvel saabus meie perre ootamatult viies pereliige. Siinkohal ei pea ma üldsegi silmas Araabia kevade viljakest tööpealkirjaga Jeesus-Mohammed, vaid ühte mustmiljonitest Kairo tänava- ehk bälädikoertest. Nad on omavahelises ristumises saavutanud sellise geneetilise kombinatsiooni, et näevad ilmselt kogu Egiptuses üks ühele välja: kollased (harva ka mustad), lühikarvalised, tüüpilise koerafassongiga, nii nagu lapsed neid joonistavad - pikad koivad, pikk saba, keskmise turjakörgusega, nii et Greta-sugused jupatsid neile kui vördne vördsele otsa saavad vaadata. Personaalsed eripärad nagu puuduv jalg vöi körv lisanduvad tasapisi.

Üldiselt on neil oma territoorium, mida aeg-ajalt isegi kaitstakse. Hoitakse gruppidesse ja höredama inimasustusega piirkondades olevat nad endale isegi üksiköndivad väikesi lapsi murdnud. Üldjuhul toituvad nad aga Kairo tänavatel külluses leiduvast solgist. Novott, ja ühel päeval oli meil üks selline tagaaias. Oli pugenud naabri aia kaudu meile. Ja meie, head inimesed tegime üks kord fataalse errori - viskasime talle toidujäätmeid. Sellega oli Räpase Suzi jäämine ühepoolselt ära otsustatud.

Naiivsed nagu me oleme, ei mötelnud me head tehes tagajärgedele. Suzi nimelt ei lahkunudki enam meie tagumiselt verandalt, magas seal ja kratsis end vabadel hetkedel ennastunustavalt. Pesu hakkasin toas kuivatama ja lapsed ei julgenud enam öue minna. Siis, vanad barrikadeerijad nagu me oleme, toppisime kinni köik mulgud ja augud, kust Suzi end läbi vöiks pressida. Seepeale vöttis solvunud ilmega 3,5-jalgne inimese parim söber platsi sisse meie eesmisel verandal, mida me sisse-väjakäimiseks tarvitame. Mis tähendas, et me lastega ei saanud enam sisse ega välja käia. Meil on ka kolmas uks, mis avaneb maja trepikotta, selle kaudu siis hakkasime hiilima.

Üldiselt oli nii, et kui Suzi meid märkas, siis jooksis ta löputult kaasa ning hüppas suurest röömust meie najale üles. Kuna ma ei soovinud, et ta käppadega mu köhul maandub vöi lastel oma räpase keelega üle näo tömbab, siis hakkasin kasutama vana postiljonide trikki - teeskelsin, et vötan maast kivi ja "sihtisin" Suzi poole. See aitas nii palju, et ta meist auväärses kauguses püsis.

Kui me sügisel Euroopast tagasi tulime, oli meid önnistatud aga pitbulliga, kes näis juba pikemat aega meie tagaaias peatuvat. Teate küll, see, kes muessini määgimise ajal äüüü-äüüü karjuma hakkab. Nüüd lasi ta oma koerafrustratsiooni välja täpselt meie magamistoa akna all ja minu magamishäired said üha hoogu juurde. Mis juhtub suletud territooriumil, kus üks koer sööb, situb ja igavleb ja kust keegi ei vaevu koristama, vöite isegi ette kujutada. Et vaesekesel löbusam oleks, toodi talle paar päeva hiljem teine samasugune seltsiks (!). Too oli märksa agressiivsema ja elavama loomuga, nii et koos puresid nad katki KÖIK, millele hammas peale hakkas. Jooksid ümber juurtega pöösad, klähvisid ja lörisesid ja nii edasi ja tagasi. Väljas oli 100 kraadi suvekuumust ja tihti polnud neil värsket vett, vaatasin ja vangutasin pead. Vahel viskasin kanakonte, ikkagi kahju hakkas teistest. No vähemalt ei paistnud Suzit kusagilt!

Peale kärts-mürts riidu ülevalt naabritega koristas meie tänava boy ära nii koerad kui meie hoovi. Mölemale pitbullile ehitati maja ette aedik. Ja siis... ilmus välja öiget hetke oodanud Suzi, nahaalsem kui kunagi varem. Kuna pitbullid maja ees lärmavad, ei julge ta enam maja lähedale tulla, see-eest volksab ta välja ei-tea-kust pea iga kord kui lastega mööda teed lähen, st vähemalt kaks korda päevas. Ja iga kord on kisa taevani, sest ta paljastab hambad ja näitab igati oma röömu meie üle. Ja nii iga päev, iga nädal...

Postiljonide trikki ei saa ma enam kasutada, sest ei küündi veenva kiiruse ja sügavusega maapinnani. Nüüd on meil statsionaarne kepp ukse taga. Esiti aitas, kui sellega öhus viibutasin. Ükskord aga löi mul kopsu üle maksa, kui Suzi lapsi väravast sisse ei lasknud ja ma andsin talle kepiga vastu kannikaid. Ja teinekordki. Ja kolmas kordki. Suzi aga naerab mu üle - heidab köhuli, ajab silmad vidukile ja teeb näo nagu naudiks köhu alt sügamist. R***k! Ühesönaga ma olen nii tige, et vöiks talle peaaegu paljaste kätega kallale minna, kui selleks ei peaks teda paljaste kätega katsuma.

Ja täna! Täna kuulsin ma köögis toimetades aiast niutsumist. Läksin verandale vaatama ja pesu korjama ja tabasin hetke, kui üks pitbullidest meie trepile kuses. Halaaasss, eksole, sellest sai juba räägitud köigiga, et ei mingit omavolitsemist koertega meie arvelt. Ma ei viitsinud boyd otsima minna, vötsin lihtsalt vötmed, tegin aiavärava lahti, lasin koerad nelja tuule poole ja hakkasin viharaviks kuduma. Ei läinud kaua aega, kui öues körgetel detsibellidel poleemikaks kiskus. Boy helistas uksekella ja palus öue. Kes tahab raseda ja tigedaga rääkida, tulgu ise audientsile. Siis tuli koerte omanik, madam ülakorruselt, ja ma söimasin vist esimest korda elus kellelgi näo täis. Aga see on väga hea tunne!

Teate ta väitis, et olevat minu juures koputamas käinud täna, et luba küsida, aga täna oli Ch kodus ja töi ja viis ise lapsi, nii et ma pole kodust väljunud, st ta lihtsalt ajas käojaani! Ja ma ütlesin talle, et Euroopas kutsuks ma talle juba politsei ja loomakaitse ja nii edasi ja edasi. Peaks enese sisemises arengus püüdlema sinnapoole, et taolist hingeseisundit saavutada alati, kui vaja, mitte ainult rasedana.

06.09.11

Suvised reflektsioonid ehk ühenda öiged küsimused öigete vastustega

Autosöit. Lapsed hüüavad: "Emme, vaata lehmad!"
Autosöit. Lapsed hüüavad: "Emme, vaata tankid!"
(Vastus: Kairo; Eesti maanteed)

Muusika jumala ülistuseks. Kontrapunkt, kadents, orkester, orel, proovid, solistid, pühapäeval, pidulik, raadioülesvöte, nauding. Muusika jumala ülistuseks. Ruupor, vanamees, määgimine, mörisemine, rölisemine, ragisemine, sisisemine, 5.00, magamatus, agressiivsus. (V: Leipzigi Thomaskirche; üleaedne moshee)

Toidupoes. Millised nämmad asjad seekord siiski ostmata jätta?
Toidupoes. Millist ainukesest kolmest söödavast singist siis seekord vötta?
(V: Selver; Metro)

Juurviljapoes. Ostlemisühik on kilo. Kaks kilo kartuleid, kaks kilo öunu, kilo viigimarju, kolm kilo apelsine per ostja.
Juurviljapoes. Ostlemisühik on tükk. Kaks kurki, üks tomat. Vöi veerand minikörvitsat. Vöi üks salatipea. Per ostja.
(V: Weimari ökojuurviljapood/kohvik; Maadi juurviljapood)

Tänaval. Noorte naiste manifest "tahan olla seksikas". Liibub seljas ja laseb paista 90% nahka. Fantaasia hooleks ei jää mitte midagi.
Tänaval. Noorte naiste manifest "tahan olla seksikas". Liibub seljas ja laseb paista 10% nahka. Fantaasia hooleks ei jää eriti midagi.
(V: Tallinn; Kairo)

Könni vöi alasti, keegi ei pane tähele.
Katad ölad ja pölved, köht ees ja lapsed taga, ja ikka karjuvad mööduvate autode aknast ailavjuuuuu.... (V: Eesti; Egiptus)

Viili, karjalan piirakka, lakkahillo...
Shish tawook, lemon, alexandria maks...
(V: neid lemmikuid töin kaasa Soomest; neid lemmikuid ei toonud kaasa Egiptusest)

Uus auto, uus nöudepesumasin, uus espressomasin, Kaks korda aastas puhkusele söit. Külmkapis 15 sorti juustu- ja 7 sorti vorstitooteid. Liha söömine vähemalt kahel söögikorral päevas. Kaeblemine kui rahvussport, meil on nii raske, sest meil on nii vähe raha.
Hommikuks lavash tomatiga, löunaks lavash tomatiga, öhtuks lavash tomatiga...
(V: minu ämm-äi; minu koristajanna)

Muusikaakadeemia, Samuli Siponmaa, kahemanuaalne, punane, puust korpus.
Saksa kirik, Wittmayer, kahemanuaalne, pruun, saepuruplaadist korpus.
(V: klavessiin Tallinnas; klavessiin Kairos)

Buss-tramm-troll. Odav. Mugav. M-parkimine. Mugav.
Takso. Ette teadmata aja- ja rahakulu. Metroo. Köik vahivad välismaalast.
(V: liiklemine Tallinna piires; liiklemine Kairo piires)

Mänguväljakud igal 100l meetril, teaduskeskused, teatritükid, mängunurkadega kohvikud, loomaaed, pargid jalutamiseks, meri ja ujulad, söprade lapsed.
Mine nüüd oma tuppa ja loe veel raamatut, sa oled täna juba küllalt filmi vaadanud.
(V. kuidas sisustub jönglaste vaba aeg Tallinnas; kuidas sisustub jönglaste vaba aeg Kairos)

Kontsert, külla, välja sööma, kontsert, külla, näitus, külla, teater, külalised, kontsert, külalised, välja sööma... appi, kell on juba jälle 12 öösel ja lapsed veel ei maga!
Kodu, pood, kodu, kodu, kodu, pood, orgeldienst, kodu, kodu, kodu, pood, orgeldienst... oeh, ja veel pole keskpäevgi!
(V: kuidas sisustada iseenda vaba aega Tallinnas/Eestis, kuidas sisustada iseenda aega Maadis/Kairos)

06.06.11

Liha, kala, juurvili ja töeline kauplemine

Et oma järjekordset priiusepäevakest kuidagi täita, jalutasin eile hommikul Gretaga 9. tänavale, Sheratesale (nii see vähemasti hääldub). Sealt saab köike! Sheratesa'l on lambipoode, tisleritöökodasid, triikijaid, pesulaid, ökopood, pagareid, beduiinist flöödimüüja, raamatupoode, vaibakaupmehi, restorane-kohvikuid, shisha-baare, juurviljakaupmehi, hardcore lihunikke ning üks hardcore kalakaupmees.

Hardcore lihunikult saab osta eriti värsket liha: lehm (vöi lammas) tuuakse omal jalal kohale, löigatakse köri läbi, lastakse veri sinnasamasse tänavale, nülitakse nahk ja riputatakse rümp rippuma. Ostjaid ootama. Olen üle elanud päeva, kui hommikul tööle minnes tammusid lihakarnikörvasel laga-aasal 3 lehma ja kaks lammast. Löuna ajal vastassuunas tulles rippus 5 valge linaga kaetud rümpa konksude otsas. Lugesin targemate eestlannade blogidest, et valge lina liha ümber tähendab, et tegemist on värse kraamiga. Noh, ja kui värske pole, siis ripub alasti, tuultele-kärbestele valla. Aga vöib-olla on siinne päike hoopis antiseptilise toimega, nii et roiskumist ei toimu? Ühesönaga liha pole ma veel väljaspool supermarketeid osta täinud.

Aga puu-juurviljakaupmehed olen köik järjest läbi proovinud. Ajapikku on välja kristalliseerunud üks "pood", kus mulle meeldib ostmas käia. Juba peale paari esimest korda teretavad askeldavad kaupmehed mind saksa keeles (ma ei viitsind seletada, et ma kuskilt Estlandist...), küsivad, kudas läheb, kuis läheb lastel, annavad neile kaubapealseid (banaane, aprikoose). Kilo on neil ikka kilo, mitte nagu üle-tee-kaupmehe juures ja hinnad möistlikud, ei nööri.

Poel on kaks omanikku, Mohammed ja Ali, ning rodu poeselle. Mohammed ja Ali teevad tähtsaid töid, näiteks määravad päeva hinnad, laovad virsikuid-öunu ahvatlevatelt korrapärastesse riitadesse vöi maasikaid kunstipäraselt karpidesse. Nemad kasseerivad ostjatelt ka raha. Aga ostlemine näeb välja nii, et jalutan poes ringi, näitan näpuga peale: seda niipalju, toda naapalju ja poiss pakib köik sisse. Küpset arbuusi aitas ka valida ja lasi veel kindluse möttes Mohammedil sound-checki teha. Ja siis on nad valmis need kümme kilekotti A: sinu isiklikku autosse tassima; B: takso püüdma ja selle peale laadima vöi C: koju tooma. Mis ma siis eile sain? Kaks kilo kartuleid, kilo porgandeid, kolm maisitölvikut, kaks kilo mahlaseid seemneteta viinamarju, kaks kilo punaseid (import)öunu, pool kilo kobartomateid, pool kilo kirsse, ühe suure pesa punast lollo rossot ja ühe suure suussulava arbuusi. Kogu kraami jätsin poodi, et minna veel kala ostma, ja tunni aja pärast toodi köik need jumala viljad mulle koju söögilauale. Arve oli 142.- naela.


Kalakaupmees peab oma äri möned meetrid edasi otse tänaval lillepoe ees sirmi all, kus tal on kaks suurt jääga täidetud korvi - üks kaladele, teine hiidkrevettidele ja kalmaaridele. Nende körval on kastidest improviseeritud letike kaalu ja tööpinnaga. Ükskord paar kuud tagasi olin ma nii köva mutt, et otsustasin päikese käes kalahaisupilve seest siiski midagi endale välja valida. Sest kaup näeb küll hea välja mu meelest. Unustan üha vanamehe nime küsida, on selline tüüpiline luider Egipti ätt - galabyya seljas ja valge turban peas, aga oi kui tarmukas. Rääkimata sellest, et ta köigile möödujatele oma kaupa kövasti (et mitte öelda pealetükkivalt) kiidab, hoolitseb ta kövasti ka oma kundede eest.

Paar nädalat peale esimest ostu (kala nimega seabass - mis see küll maakeeli oleks?!?) näga ta mind koduteel ja tuli küsima, kuidas mul kala önnestus. Ausaltöeldes olin sillas, et ta mäletas, mis kala ma olin ostnud ja et ma seda ahjus teha tahtsin ja et olin lubanud järgmine kord krevette osta. Kalad on tal tervikuna ja tema poeg teeb kohapeal vastavalt kliendi soovile kalast filee vöi puhastab lihtsalt sisikonnast, krevettide puhul koorib need ja kalmaarid puhastab ning teeb röngasteks. Novott, siis ükskord järgmine kord ostsingi krevette.

Aga kogu vahepealse aja, köik need nädalad ja päevad, ootas tarmukas kaupmees mind pealelöunati üle tee kohas, kus ta oma letti silmitseda sai ja mis minu koduteele jäi. Krevett oli tal alati näpus ja peale "inta quaiesa?"-"hamdullilaa" -sissejuhatust hakkasid ta kondised sörmed krevetikest lüdima, et mind ikka tolle värskuses veenda. Ja kui hea seabass tal veel täna kaasas on....!! Ühel päeval said mul ettekäänded otsa, miks me iga päev kodus siiski hirmkallist kala ei sööks, ja ma hakkasin teist teed mööda koju tulema, sealt, kus uus pagar uksed lahti tegi. Aga eile jalutasin taas vanamehe juurde, ostsin kahekilose seabassi, lisaks kaotasin vöitluse ja ostsin talt veel täitsa spontaanselt kilo hiidkrevette, mis rändasid sügavkülma. Arve oli soolane, 260.- naela, aga kala sisse toppisin loorberit, küüslauku, sibulat ja laime ning raha maitset polnudki tunda!


Üldiselt mulle meeldivad väga sellised väikepoepidajad ja südamest on kahju, et nood Eestis on välja suretatud. Selles valguses, kuidas Kairo kaupmehed ostjaid isiklikult ja südamest poputavad, tunduvad tavapärased Lääne püsikliendiprogrammid möttetu muteerunud sunnismaistamisena. Kui palju on mul mingeid kliendikaarte ja milliseid lisaväärtusi peale haleda ale ma selle eest saan? Tutkit!

31.05.11

Leib; tiba tsirkust pealekauba

Kohtuvad britt, shveitslanna, ameeriklanna ja eestlanna - kolleegid - juhuslikult peale tööd tänavanurgal, kus juba mitmendat kuud köpitsetav kuut on saanud külge vägevad sildid: The Bakery Shop. Üldisest plääguläägust vopsab välja leitmotiiv: kuulge, kas see pagar on nüüd avatud vöi veel kinni. Keegi ei tea, aga küpsetamise löhna nagu juba täitsa oleks. Selge - asja tuleb lähemalt uurida. Klaasuks allub tömbamisele küll, ja sees askeldavad 16-kraadises polaaröhus n univormis tüüpi, kes kutsuvad lahkelt tahapoole astuma.

Ongi lahti, tähendab. Esimest päeva ja puha, hinnasiltegi veel pole, aga erinevat sorti euroopalikud leivad (Eesti möttes terasepikud) ja magusad saiakesed ootavad ostjaid. Jess. Kahe lapse ema, too eestlanna, asub pikemalt mötlemata varusid täiendama - seda ja teist leiba ja paar mandlicroissanti ka. Kairo supermarketite leiva- ja toiduvalik on eestlannast teinud Heino Kiige Maria Siberimaal: peaasi, et leiba jätkuks, ei me siis nälga jää; oma ruigam veel toa taha, siis vöib kohe juba elada!

Ameeriklanna ostab viisakusest croissanti philadelphia juustuga (sic!), kui ilmub tähtis poeomanik. Seletab meile, ainukestele (esimestele?) klientidele piiikalt-laaaialt turunduskontseptsioonist saadik. Eks ta ole uhke oma lapsukese üle. Nii. Siis ütleb britt räntsti oma otsekohesel kombel, ilma eelneva jutuga seost otsimata: kuule, kui teil on esimene päev, siis miks teil siin köik tasuta pole, degusteerimiseks ja nii?!? Issand, see ununes noorel ettevötjal turnuduskontseptsioonist (mille alustala olevat suust-suhu infolevik) täitsa välja. Jah! MUIDUGI! Vötke-vötke! Mida te soovite? Ja kamandab poole suunurgaga ühe univormis tüübi neidsamu mandlicroissante tükeldama.

Saame igaüks suussasulavat mekutamiseks. Ja shveitslanna etteaste: vabandage, aga mind ikkagi huvitab taigen. Kas te teete seda ise vöi mismoodi? Järgneb tiraad sellest, kuidas nad tainast Euroopast impordivad ja kohapeal küpsetavad. Shveitslanna: aga ma tahaks seda küpsetamisprotsessi näha ikkagi. AGA PALUN! Lähemegi köik koos, eestlane, shveitslane, ameeriklane, britt ja egiptlasest poeomanik ebaegiptlaslikult puhtasse kööki uusi läikivaid ahjusid, sügavkülmikuid, viilutamismasinat tunnistama. Nüüd ma siis tunnen oma Egiptuse euroopa leiva elulugu paremini kui Tallinna peenleiva oma. Selliseid asju juba Euroopas ei juhtu, tervisekaitse ja...

Aga täna - nirvaana! Nad müüsid absoluutselt tumedat teraleiba, mis on parem kui The Bread Basketi oma, kes müüb saksa stiilis küpsetisi. Tulin koju, löikasin viilu, määrisin vöid ja eile deliveryga tulnud vene teravat sinepit (sellest veel edaspidi) peale, vötsin marineeritud kurke ja klaasi keefiri körvale ja pidin peaaegu nutma hakkama! Sellega pean oma töösuhte löpetamise päeva korralikult tähistatuks. Ah muide, müüja küsis mult siiralt - millega te seda tumedat leiba küll sööte?

Hindadest ka. Euroopa stiilis värske leib Pöhja-Aafrikas on luksusasi, kahjuks sain ma Saksamaal elades ära rikutud ja olen sunnitud oma harjumuste orjamiseks siiski selle raha välja käima. Tänane ca 500gr päts maksis 24.-LE ehk 48 eesti krooni. Teises, nn saksa pagaris on päts tiba suurem, seal maksab 29.-LE. Tavalisemad sepikulaadsed teraleivad on kuskil 18-19 naela kanti. Vördluseks, et supermarketi saiakuklid (5tk pakis) maksavad 4-5 naela, kohalik lapikleib (5ne pakk) 2-3 naela. Supermarketist saab ka Saksamaalt imporditud igisäilivat fitness-vormileiba kiles, mille peale meie pere "päris elus" suisa sülgaks, aga suure leivanäljaga sööma on hakanud. Maksab kuskil 23LE pakk. Tore, et sellele nii püüdlik alternatiiv on tekkinud.

15.04.11

Highlights: veebruari löpp - täna

Ahistajad.
Ootan tee ääres Karoliina koolibussi, Greta magab toas. Buss jääb hiljaks 15min... 25min... Minu selja taga peatub eeslikaarik kahe "vekjeebi"-nolgiga. Need on tüübid, kes su vana, kasutu, äraviskamiseks möeldud kola ära ostavad ja sellest midagi "kasulikku" meisterdavad vöi seda köntsa autentsel kujul Kairo suurel Friday marketil kallimalt müütavad. Igatahes peatavad nad oma kaariku täpsel minu selja taga mülkas, ja läheb lahti: pss-pss, velkam, velkam, ailavjuu, ja nii edasi ja tagasi. Parim relv on ignoreerimine ja seda ma ka teen, kuigi möistus käsib astuma hakata. Valvepostilt lahkuda aga ei saa, sest koolibuss PEAB ju ometi kohe tulema ja kui mind ootamas poleks, viiksid nad mu tütre kooli tagasi. Ma tean, et Karoliina saaks selle peale närvivapustuse.

Saarekesel, kus varem istusid 24/7 söbrad politseinikud, katab nende kunagisi improviseeritud istumiskohti nädalatepaksune tolm, ja eeslikutid satuvad valget naist nähes täielikku söiduvette. Mu näiline üksköiksus siiski toimib ja peale tulutut üritamist logistavad umbkeelsed romeod oma haisva eesliga minema. Buss on hilinenud üle 30min. Soovin, et suudaksin poolduda: üks osa minust jääks tänavale valvesse ja teine osa jookseks koju, et ega Greta ärganud pole ja tühjas toas silmi peast nuta. Minu körval alustavad ootamatult kaks noormeest ingliskeelset juttu:
-Excuse us, me nägime just pealt, kuidas need noormehed sind ahistasid. Sa ei peaks siin seisma, sest nad vöivad suurema kambaga tagasi tulla. Maadi pole enam turvaline paik.
-Aga ma ei saa ära minna, ma ootan koolibussi, mis on 40min hiljaks jäänud!
-Fain, siis me ootame koos sinuga!

Saame veel 5min oodata ja jöuame üksteise nimede ja ametitega tutvuda, kui mündiroheline buss Midan Sawareselt paistma hakkab. Samal öhtul saab Karoliina endale mobiiltelefoni.

Internetiarve.
Peale Saksamaalt naasmist ja elu normaliseerumist hakkame pönevusega ootama TeData arvet revolutsiooni ajal lugematute Euroopasse tehtud kaugekönede eest. Hoiame kodus patakat sularaha. Tavaliselt tulevad gaasi,- elektri- ja telefoni/internetiarved meile kahejalgsetena pealelöunati koju, mis ei ole hull, sest gaasiarve on meil igakuiselt nt 6.-LEd (alla 1€). Aga päevad ja nädalad mööduvad ja TeDatast ei kippu ega köppu. Kuni ühel ilusal päikeselisel reedehomikul vajutab karvane käsi TeDatas punast nuppu ja lülitab meil interneti ja telefoni välja. Ch köik kehakarvad turduvad ja hingamine eskaleerub maruliseks pahinaks nina kaudu, kuna hambad on nii kövasti kokku surutud, et sealkaudu enam hapnikuvahetust ei toimu. Interneti puudumine ja veel nädalavahetusel, ei ja veelkord ei! Peale löunapalvust helistab ta TeDatasse, saame paar päeva armuaega, mis tähendab, et teisipäeval 16-18 vahel peaks ilmuma maksukoguja meie lävele, inshaAllah. Sinnamaani lülitatakse meil önneks internet tagasi. Teisipäeval muidugi ei tule kedagi.

Järgmisel reedel kordub sama stsenaarium, ja ülejärgmisel nädalal ei tule kokkulepitud ajal jälle kedagi.
Kolmas telefoniköne ja uus tärmin paari päeva pärast, ja oh üllatust - juba samal öhtul ilmub TeData-mees ootamatult meie majja. Ja teate, me saame kirve asemel hoopis 100.- naela allahindlust: peame maksma 350.-LEd kolme kuu interneti eest, sest revolutsiooni ajal oli ühendus ära. Telefonikönedest... ja nende maksumusest.... ei kössugi. InshaAllah. Khm.


Ilus päev äparduste kiuste.
Teeme söprade kaasabil teoks oma teise (sic!) väljasöidu Kairost viimase aasta jooksul. Tee viib vaiksesse randa Ain Sukhnas, Punase mere ääres. Hommikul kodu juures on väljas minu arust nii külm, et pakin kogu perele kaasa joped, pleedid jne., lastele siiski ka ujukad. Alustan kartulisalati tegemist ja muude proviantide ettevalmistamist, sest pöhiröhk peaks minu meelest olema pikniku pidamisel rannas, kuna paljaks vötta ei kannata. Kohale jöudes avastame, et suur kastitäis toiduga on maha jäänud ja rannas on nii palav, et meie söbrad bikiinidesse vupsavad ning kogu lastebande külma merre tormab! Siiski, kui päike möne tunni pärast ära keerab, on kuum tee abiks. Aga see päev tasub end siiski ära, öhk on puhas ja vaikne, meri on türkiissinine, taamal paistavad Siinai poolsaar ja Suessi kanalist tulevad laevad. Korjame rannat arvukalt leiduvaid koralle ja merikarpe ning laseme sarve mönusalt sorgu. Öhtuks kutsume söbrad külla toidumäge hävitama.

Koer.
Meie aias seab end sisse kolmejalgne tüüpiline Kairo kollane näljast sisselangenud külgedega koer. Näeme teda aeg-ajalt tulemas ja minemas. Ühel päeval teeme saatusliku vea ja viskame talle ahjukana jäägid. Sellega on asi otsustatud. Koer vötab sisse auväärse positsiooni meie väiksel tagumisel verandal ning asub meid kaitsma sissetungijate eest. Lapsed vahivad ninapidi veranda klaasuste peal, eriti Greta, kuidas peni oma kirpe soeb. Probleemi tösidus selgub järgnevatel päevadel, kuna koer enam oma positsioonilt ei lahku. Ainult varahommikuti on ta kusagil küla peal. Lapsed ei ole julgenud juba mitu nädalat verandalt aeda minna, ja minu pesuriputamisaktsioonid verandal vahelduvad "löö-aga-jalga-vastu-maad"-sammude ja "emshi-emshi"-sisistamisega. Koer ei lase end isegi pörandaharja nägemisest heidutada ja väljendab kogu oma köhna kehaga egiptlasliku pealetükkivusega taaskohtumise röömu. Huvitav, millal meil kirbud toas ringi hüppama hakkavad?

12.02.11

Peaaegu-et-rindepäevik - IV osa, finaal, kus me oma nahka päästame

Pühapäev, 30. jaanuar
Hommikul helistab Ch AirBerlini ja broneerib ülejärgmiseks päevaks piletid Münchenisse. Minu koleerikust mees teatab, et nüüdsama ja kohe söidame lennujaama ja ootame seal 1. veebruari varahommikuni, ehk lennu väljumiseni. Kaks päeva niisiis. Läheme kövasti riidu, sest sellist hullust ma kaasa ei tee. Ch söbra naine istub samal ajal oma 6-aastase pojaga juba terminalis ning ootab Egypt Airi lennu väljumist, mida on kahe tunni kaupa edasi lükatud... 12 tundi järjest. Ja see pole miski Frankfurt, kus punane rist vett, tekke, toitu, mähkmeid ja välivoodeid tooks!

Pühapäeva öö vastu esmaspäeva veedame hoopis söprade juures. Pakime kokku oma kohvrid ning hunnitu toiduvaru ning tassime köik sinna. Öhtul kokkame koos, löpetame "Püha Tönu kiusamise", korgime lahti veini ja teisegi ning vaatame järgemööda ära mölemad "Bridged Jones'id", aeg-ajalt ka "Al Jazeerale" pilke heites. Elu tundub ilus, löbus ja rahulik, nii et hakkan imestama, mis uss ajas meid üldse lennupiletied muretsema.

Esmaspäev, 31. jaanuar
Hommikul 8.30 ajal aknast välja vaadates istub vastasmaja trepi peal kohvritega ameeriklaste perekond. Kui mehega läbi elamukvartali koju viimaseid asju tooma töttame, märkame peale veel rohkemate pölenud autode ja rüüstatud tsipsiputka IGA maja ees trepi peal kohvritega ameeriklasi istumas. Türklased on juba evakueerunud, sakslased evakueerumas, soomlased evakuatsiooni korraldamas järgmiseks päevaks. Komandanditund algab täna juba kell 14 pärastlöunal, ja meie lend läheb alles kell 4 järgmisel hommikul! Urr. Käime veelkord poes, ja pakime asjad ümber nii, et valmistuda lennujaamas ööbimiseks. Jau!

Kella 13 ajal önnestub Ch-l püüda valge takso puujalaga taksojuhiga eesotsas, ja me asume maja ees tänaval üheskoos lahendama optimiseerimisülesannet tööpealkirjaga "Kuidas mahutada neli elevanti koos hunniku pagasiga taksosse, kui pakiruum on täis taksojuhi isiklikku kama?". Hommikust saadik kannatlikult väljas oodanud ameeriklased on kah möni hetk varem minema konvoitatud. Mitmesajadollarilise pileti eest saavad nad.. ei mitte USAsse, vaid kähkuka Kreekasse, Türki vm., kust nad ise, ikka oma kulu ja kirjadega edasi sihtpunkti peavad improviseeruma. Ka teised lennufirmad teevad evakuatsioonidega hea diili, erakorralised üheotsapiletid maksavad rohkem, kui meie AirBerlini "edasi-tagasid" (mille "tagasi" me hiljem erakorraliste asjaolude töttu tasuta tühistada saame).

Teel lennujaama 1. terminali tabab meid sajandi praktilisim idee - suunduda otse lennujaama körvale asuvasse Novoteli! Möeldud, tehtud! Pakime kohvrid ja Greta pakikärule, jätame Christiani sinna juurde valvesse, ja läheme Karoliinaga asja uurima. Retseptsioonis käib - arvake ära - öige! Totaalne möll. Kuulen paratamatult pealt minu ees seisva kolmest mustast aafriklasest koosneva meestegrupi ja concierge'i vahelist vestlust:
-"Do you have a room for tonight?"
-"No, sir, we're fully booked."
-"Do you think they would have a room in the next hotel?" (Novoteli körval seisab Iberia Hotel)
-"No, sir, I don't think so."
-"Could we stay here in the lobby for the night?"

Vastust ma enam ei kuule, sest hakkan Karoliinale seletama, mis onud rääkisid. Letiesine jääb vabaks ja otsustan kindluse möttes siiski üle küsida, sest:
-"Sir, I guess I already know your answer to my question, you're overbooked, right?"
-"Madame, we will find you a room!" teatab mees säravalt ja ulatab mulle täitmiseks registreerimislehe! (sic! sic!) Niimoodi siis.

Maksan uberiku kahekohalise toa eest sviidi hinna, ja see on neljatärnihotell... nuuks! Aga kui Ch paar tundi hiljem terminalist uurimisretkelt tagasi tuleb ja sealset olukorda kirjeldab, ning ma samal ajal oma rahulikus löunaunes tuduvaid lapsi silmitsen, ei väsi ma siiski sajandi parima investeeringu eest endale ölale patsutamast.

Meie eufooria jätkub terve öhtu. Kontrast Kairos toimuva revolutsiooni, pölenud autode, tankide, mitmepäevase hirmu ja terminalis ööbivate inimestega on maksimaalne. Hotelli suurel haljasalal ja mänguväljakul jooksevad ja kilkavad lapsukesed, inimesed rüüpavad välibasseini kallastel segamatult kohvi ja teed, einestavad restoranides... Ja meid tabab veelkord önn, Ch otsustab oma viimase raha hotelli automaadist välja vötta ning saab töesti kogu VIIMASE automaadis oleva raha. 5-naelastes kupüürides. Tund hiljem on automaat kinni.

Öösel tabab meid ärevus, kui Ch terminalist järjekordselt luureretkelt tagasi tuleb. Tahtsime enne laste äratamist kindlad olla, et lend väljub planeeritult. Aga meie lend on kadunud köigilt tabloodelt. Keegi ei tea midagi ei hotellis ega terminalis. AirBerlini telefonil ei vasta kell 1 öösel keegi. Helistame Saksamaale Ch söbrale, kes leiab meie lennu netist üles - see tuleb Saksamaalt tühjalt Kairosse ja väjumine on edasi lükatud järgmiseks päeva varaseks pärastlöunaks! Juhuu! Saame hommikul välja magada ja kirvehinna sisse kuuluvat rikkalikku hommikusööki nautida, mis töstab muidugi "sajandi investeeringu" rentaablust kordades.

Esmaspäev, 1. veebruar
Peale hommikusööki asutame end minekule. Tahame jöuda kella 11-sele transfeerbussile. Önneks see on tasuta. Tellime pakikandja ja Ch vöib alustada röömustamist oma 5-naelaste kupüüride üle. Viis naela oleks paras tipp, kümne naela eest laob pakikandja söna lausumata meie kohvrid bussi peale.

Hotellist mööduv terminali suunduv tee on totaalselt umbes söiduautodest, mustadest ja valgetest taksodest, bussidest, jeepidest... Nagu "Jääaja" I osas, kui karvased ja sulelised oma nahka päästavad! Hotelli ja terminali ühendava 500-meetrise löigu läbimisele kulub meil 20 minutit, kusjuures päris terminali ette välja me ei jöuagi. Bussijuht paneb meid alistunult kaugemal maha, sest edasi lihtsalt ei pääse!

Terminali ees käib täielik Oktoberfest, ainult et mitu pügalat vihasem. Inimene on inimeses kinni, kohvrid ja lapsed pealekauba. Rüsin. Vihaselt tiritakse kohvreid üle köige selle, mis ette jääb. Terminali ette on püstitatud hiiglaslik telk ootajatele. Trotuaaridel naised imikutega istumas. Terminali sissepääs on stangedega piiritletud, stangede taga on summas järjekord, kust turvamees aeg-ajalt paarikümnepealisi kampasid sisse laseb. Meil on kaks väikest last, kolm ratastega kohvrit ja neli üleölakotti. Ch tömbab möödaminnes kohvriga prügikasti ümber, aga üles tösta seda ei önnestu, sest ümber pöörata ei saa. Ainult vooluga kaasa minna.

Trügime end uksest sisse ja avanevat pilti nähes tuleb ainult üks möte: p***e! Kogu saal on silmapiirini täidetud inimestega ja enne check-ini olevasse turvakontrolli on selline järjekord, mille me ehk sama päeva öhtuks läbiksime. Ent kus häda köige suurem, seal abi köige lähem. Meie ette kerkib noor kutt: "Mister, mister, you need help?" . Jah, jah, jumala pärast! Kutt haarab meie 30kg kaaluvast ratastega kohvrist kinni ja alustab enesestmöistetavalt turvakontrolli poole teed, järjekorrast ja inimestest nii osavalt ja kiirelt läbi manööverdades, et meil on raskusi tema sabas püsimisega. Kohale jöudnud, viskab ta meie suurima kohvri köiki teisi ootavaid kohvreid ja inimesi ignoreerides röntgenilindi peale, ja meie teised kohvrid ning kotid kiirelt pealekauba. Inimesed ei ütle midagi. Ch röömustab oma 5- naelaste üle, kutt aga teenib neil päevil ilmselt oma kuu-, kui mitte aastapalga.

Läbime ka ise turvaväravad, köigi oma veepudelite, vötmete ja jopedega. Keegi ei kobise midagi. Üllatun, kui meilt AirBerlini check-inis küsitakse, kuidas ja kus me istuda tahame. Oletasin, et rahvast on nii palju, et meid suvaliselt üle lennuki vabadele istekohtadele paigutatakse, nagu kord Riiga lennates Ryanairiga juhtus. Passikontrolli järjekorras läheb tühised 45 minutit. Jöuame Vabadusse Viivasse Väravasse 3min enne lennu ametlikku väljumist, aga see pole probleem. Sama väravat kasutab samal ajahetkel ka KLM. Hollandlased lähevad just bussidesse ja poole tunni pärast ka meie.

Lennuk on POOLTÜHI! Saime enda tarbeks lausa ühe terve istmerea mölemal pool vahekäiku, kuus istekohta niisiis! Äge! Pakin meie söömata jäänud toidumoona välja, viskan saapad jalast ja ja süvenen näksides ajakirja. Minu mees naudib seda harrast hetke, millest ta on köik need päevad unistanud - koos oma perega lennukis Kairo kohalt öhku töusta, ja hüpitab enneolematu innukusega Gretat. Karoliina on samuti önne tipul, sest on avastanud lennuki tagaosast ühe oma kahest Egiptuse parimast söbrannast! Tüdrukud saavad pea terve tee mängida ja teenivad "tubliduse eest" stuujardesside käest mitu pakki kummikarusid.

17.30 kohaliku aja järgi maandume Münchenis, vastas telekaamerad. Külma -5.

07.02.11

Peaaegu-et-rindepäevik - III osa, kulminatsioon - köige jubedam öö

Laupäev, 29. jaanuar
Hommikul heliseb üllatuslikult minu mobiiltelefon, süda höiskab, lootus tärkab! Vahetame eestlannast söbrannaga tavanumbrid, juhuks kui mobiiliühendus jälle kaduma peaks. Söbranna pere on hästi informeeritud, selgub, et reede öhtust kella 18st laupäeva hommikul 8ni oli esimene komandanditund. Mis ajal ma veini järel käisingi...?

Et laupäevahommikune Maadi on ametlikult turvaline koht, asutame end minekule. Keset Sawarese platsi seisab maani maha pölenud töstukauto ja mööda Canal Streeti kuni Maadi politseijaoskonnani on puruks pekstud köik valgusreklaamid. Politsijaoskonna körval seisavad tankid, mille luugiavas vaevalt habemeikka jöudnud noorsödurid linnupetet vötavad ja einestamise löpetanuna kilekotid jääkidega räntsti! luugist välja loobivad. Vastutulevad välismaalased pingutavad muretu väljanägemise nimel.

Enne poes käimist tahab Ch ka oma raha välja vötta - CIB ei tööta. HSBS ei tööta. Ainult ühe viimase ATMi ees lookleb pikk järjekord, mida läbides avaneb vöimalus läbi Metro automaatselt avanevate klaasuste poekassades toimuvat jägida. Otsustame ostlemise efektiivsuse töstmiseks jaguneda. Christian ja Greta lähevad Metrosse, meie Karoliinaga juurviljakaupmehe ja pagari juurde. Lasen köhnukesel poemehel muheda jutu körvale (räägib soravat saksa keelt, 40 aastat juurviljamüüja karjääri samas poes!) kolm kilo kartuleid, kaks kilo porgandeid, kilo sibulat, ühe lillkapsa, ühe valge peakapsa, ühe punase peakapsa, punast peeti, banaane ja pool kilo füüsaleid kaaluda. Ümarik poemees (kah sorav saksa keeles!) kasseerib raha ja ümardab ostusumma kaks naela minu kasuks. Välismaalastele orienteeritud pagaripoes nimega "Bread basket", kus vöib teatud päevadel isegi tumedat leiba saada, on kella 11 ajaks, kui minu järjekord kätte jöuab, järgi ainult baguette'id ja suured maitsvad öuna-purukoogid. Vötan igaks juhuks nii ühte kui teist. Meie must stsenaarium näeb ette, vastavalt kölakatele, kolmepäevase läbiva komandanditunni ning sellele järgnevad tarnehäired.

Metrost polevat enam midagi vötta olnud, Ch kotis on ainult mitu pakki öunamahla. Vötame takso, viime kotid koju ja söidame sama juhiga edasi Niiluse-äärsel Cornishil asuvasse supermarketisse, kust saame nii suhkrut, jahu, riisi, makarone, kauasäilivat piima, röstisaiu, konserve kui liha. Kolm kasti pudelivett lasime juhuslikult paar päeva varem koju tuua. Hästi kombineerides peaks meie pere selle kraamiga nädal-paar lahedalt välja tulema. Pärast seda ootaksid meid riis, makaronid ja oad tomatikastmes, oad tomatikastmes, oad tomatikastmes...

Osturüsinas tabab mind Karoliina klassi lastevanemate nöukogust ema Rania. Küsin ta käest uudiste kohta kohalikes meediakanalites. "Es, ist ganz-ganz schlimm, " manitseb ta meid ettevaatlikud olema ja vöimalikult kiiresti koju naasma, sest tänavatel lastakse ka päevasel ajal. Saan teada kasuliku info, et tänane komandanditund algab juba kell 16! Nömedad! Jöuame veidi peale kahte koju, et töesti ka oma körvaga juba kömmutamist kuulda. Kes keda laseb, ei tea, kust see täpselt tuleb, ei saa aru, arvame, et politseijaoskonna poolt.

Helistan uuesti eestlannast söbrannaga, kelle juurest tahtsime järgmise päevakorrapunktina läbi minna - jöuaksin veel enne komandanditundi sinna ja tagasi. Söbranna teatab, et nende juurest linnulennul 1km kaugusel liiguvad demonstrandid ning tankid nende suunas. Jöuaksin sinna, aga peaksime ööseks jääma. Ch on kleepunud tugitooli ja teatab, et on poodlemisest nii väsinud, et ei liigu täna enam kusagile. Mina läheks heameelega ööseks, sest mitmendat päeva on jube rasvane jänes püksis. Tahaks rääkida teiste inimestega, vaadata televiisorit. Aga esiteks on mu hulljulgus otsa saanud, ma ei julge üksi laste ja kottidega üle Midan Sawarese minna, takso ehk saaks ka, aga... ei saa aru, kust lasud tulevad ja üldse (teiseks) ei meeldi mulle möte, et mu pere ühe katuse all pole.

Möödub veel üks kohutavalt tatjalt veniv pealelöuna, lapsed ripuvad mul seelikusabas, mees on tige, et internetti pole, Greta köha vötab tuure juurde. Klikime lolli järjekindlusegaarvuti refresh-nuppu, sest interneti katkemine POLE LIHTSALT VÖIMALIK! Euroopas tuleks rahvas juba ainuüksi sellepärast tänavatele!

Öhtul helistame Alexandriasse kinni jäänud söbrannaga, kelle egiptlasest abikaasa ühtäkki könesse sekkub ja järgmise teate edastab: Maadis käivad praegu ringi vanglast plehku pannud varaste ja rüüstajate relvastatud banded, murtakse sisse kodudesse, barrikadeerige uksed, pange soojad riided selga, juhuks, kui une pealt rünnatakse. Sama info tuleb hetk hiljem ka töökaaslaste kaudu Helwanist ja Mohandeseenist: maja maja järel murtakse kodudesse sisse! Trata-ta-ta-ta-ta-tah, sellised uudised. Ei ole vöimalik!!! Meie korter asub esimesel korrusel, meil on kaks sissepoole avanevat puitust, lisaks klaasist eesmine ja tagumine verandauks, mida kaitsevad sörestikluugid. Kokku NELI sissepääasu!!

Asume kantsi kindlustama. Juba tuduvalmis lastele tömban selga riideid pöhimöttel, et ühtki suurt paljast kehaosa ei jääks. Karoliina saab retuusid jalga, Greta sokid, mölematele jakid peale. Paneme välisuksed riividesse ja ketti. Härra Rubinsteini kohaks saab elutoa asemel valvepost (jumal tänatud, et tal rattad on all!) köige ohtlikumal ehk trepikotta avaneval uksel. Selle ukse pärast ei pruugi me murtseda! Teise puitukse, mida ise sissepääsuna kasutame, varustame kirjutuslauast ja sohvast tekitatud konstruktsiooniga, mis mind päris ei veena. Meie magamistoast avanevale verandauksele lükkame ette massiivse peegliga buduaarilaua, mis ei veena mind enam üldse. Ja Greta toast tagaverandale avaneva ukse ette... jääb ainult lootus, et see pimedas märkamata jääb, sest riidekapp on lohistamiseks liiga suur, voodil puudub barrikadeerimise seisukohast lähtudes möte ja muud meil enam pole.

Probleem number kaks: kas kustutada köik tuled, vöi vastupidi, näidata, et oleme kohal??? Instinkt käsib varjuda pimedasse, möistus ütleb, et inimestega korterit nii lihtsalt ei rünnata. Teeme kompromissi, korteri keskele, läbikäidava söögitoa pörandale paneme väikese lambi maha.

Kuuleme, et maja ees vötavad positsioonid sisse rahva omakaitse mehed järgmises koosseisus: meie vana hädine ülevalt-naaber Dr. Mohammed, kes vaevalt köndida suudab, naabervilla kaks paksu (loe: halvas vormis) kutti, kellega me eile olime tutvunud, meie lillekastmisboy Jussef, kes on kärbeskaalus, ja veel paar kurba kuju... Panused on visuaalsel efektil, mitte tegelikul löögijöul.

Paneme lapsed enda voodisse magama. Karoliina kardab. Mina ka. Kuulan enne magamaminekut omakaitse-meeste köneköminat. 22.30 paiku jään magama.

Ärkan sügavast unest, mehed maja ees on vaiki. Vaatan kella, pagan, alles 23.30! Arvasin kella olevat üle südaöö, tundus, nagu oleksin maganud väga kaua. Täielik Blair which project. Äkki puhutakse läbilöikavalt vilet. See on vahimees - kaugemalt on kosta valju vilistamist, auto rütmilist tuututamist, karjumist, laske. Tulevadki! Püha jumal... Köik omakaitse on mehed jalgel, räägivad rutakalt ja närviliselt midagi, millest ma aru ei saa. On positsioonidel, annavad käske. Vaagin meie vöimalusi, kui matsheetedega ja püssidega relvastatud vargabande siiski tuppa peaks tungima. Valik on teie: lasta end kohe maha lüüa, joosta end lukustatud tagahoovis kotti, lasta end tänaval maha lasta. Sellised väljavaated tekitavad minus senise elu suurima hirmuelamuse, mis väljendub üle-kere lödisemises.

Istutan end kogu oma lödinaga elutoa pörandale lauatelefoni ette maha ja ootan pingsalt. Mobiil on ka pihus, ja NB! mitte kööginuga, nagu filmis, sest nad köik panevad seal Hollywoodis räigelt mööda - sellises seisundis ei suudaks meeleheitel koduperenaine isegi hambaorki käes hoida! Kui hakataks ust raiuma, helistaksin lähedal elavad söbrad appi.

Veerand tunni pärast hakkavad hääled kaugenema. Ootan veel pool tundi, kuni tänaval valitseb täielik vaikus (püssilasud ei lähe enam arvesse) ja lähen tagasi voodisse.

Hommikul otsustame Ch-ga, et selles korteris ei veeda me enam ühte ainsamatki ööd.

05.02.11

Peaaegu-et-rindepäevik - II osa, kus sündmused eskaleeruvad

Reede, 28. jaanuar
Terve nädala on Cairo Scholars-meilinglistis levinud info, et läbi teatud internetipakkujate ei toimi enam facebook ja Twitter. Samas listis levitavad abivalmis ja ärevil inimesed proxy-serverite aadresse ning üleskutseid oma WLAN vabaks lasta - "Help Egypt communicate!" kölavad loosungid. Kairo välismaalaste community seisab tihkelt demonstrantide selja taga ning hoiab vajadusel ka nende kätt. Reede on vaba päev ja paljud Christiani noored vallalised kollegid plaanivad pärastlöunal koos araablastest söpradega Tahriri platsile facebooki-revolutsiooni barrikaadidele minna.

Kui neljapäeva öhtul facebook sörad löpuks ka minu arvutis vastu ajab, teeb kehtiva rezhiimi hädine surmaheitlus mulle nalja. Valin esimese listis kättejuhtuva proxy ja surfan edasi. Möödunud aasta kevadsuvel, kui skype ühtäkki maha vöeti, oli hotspotshield.com meid samamoodi hädast välja aidanud. Egiptuses jumpsib nagunii kogu aeg midagi!

Aga kui reede hilishommikul peale pannkookide söömist arvuti lahti teen ja oma nädalavahetuse alguse rituaalist - koos värske "Pealtvaatajaga" kohvi juua - juba ette mönu tunnen, selgub, et kölakatel on töepöhi all. Üksköik, kas mediteerin refresh-nuppu vajutades "palun-palun, no NÜÜD küll ometi" vöi "raisk, EI OLE VÖIMALIK!!", annab see välja sama tulemuse: "page can not be found"! Ja veel hullem, meie mölema mobiilidel irvitab "Emergency only", justkui eksisteeriks Kairos möni hädaabi-lühinumber! Televiisorit hädatarviliku operatiivse info hankimiseks meie majapidamises ei leidu. Auuu, mis toimub?!?

Kuigi mulle tavaliselt meeldib nädalavahetustel kodus sarve sorgu lasta, siis pealesunnitud koduarest abikaasa tungival soovitusel tekitab minus loomulikult tavatult suure iha just nüüd ja praegu välja jalutama minna. Komposteerin Christianit keskpäevani, kuni algab palvus, siis asutame end minekule. Väravast välja astudes torkab silma, et tavalise 10x10 ruutmeetrise tihedatesse ridadesse formeerunud palvetava meesteruudu asemel, mis muidu kogu moshee-esise tänava blokeerib, pölvitavad täna sissepääsu körval vaid üksikud.

Jöuame täpselt naabermaja nr. 2 ehk tagasihoidliku villa ette, kui sellest väljuvad kaks palvusele suunduvat noort meest, kes meiega vestlust alustavad:
-excuse me, do you speak english?
-yes?
-please don't go out today, it's very dangerous!
-ok, thanks for the information!
Kutid seletavad, et peale palvust algab 500m kauguselt peamoshee eest demonstrantide rongkäik ning liigutakse meie suunas, parem on nendega mitte kokku puutuda. Keerame otsa ringi.

Löpetame oma 60-meetrise jalutuskäigu ja hakkame kodus südame pöksudes ootama. Meie tagumiselt verandalt näeb läbi naabervilla vörkaia suurele tänavale - üks politseipoiss oma postil nuuskab suure valge taskurätiga nina. Muud pörutavat ei ole. Kuni ühel hetkel hakkab kostma suure rahvahulga skandeerimist. Demonstrandid! Kauaoodatud audiovisuaalsest meelelahutusest jääb visuaalne osa paraku ära, sest skandeeriv meestesumm liigub, hääle järgi otsustades, El Nahda tänavat mööda Midan Sawares'ele, ega vaevu (end) 77. tänaval demonstreerima.

Köksime Karoliinaga öues palli, üle tunni aja ei viitsi. Öhus on frustratsioon ja pinge, tunnid mööduvad teosammul, pikkade minutite venides. Interneti puudumine on meie peres absoluutne no-go ja teeb mu abikaasa tigedaks. Lapsed on igavusest karvupidi koos ja kölguvad mul üksteise vöidu seelikusabas. Greta hakkab heledal häälel klähvivalt köhima, just nagu 4 nädala eest, kui ta körge palavikuga bronhiiti jäi. Häirelambike hakkab vilkuma - palun mitte nüüd!

Vastu öhtut skandeerimine tänaval vaibub. Öhtusöök on ahjus ja selle körvale EI OLEGI punast veini! See on piisav pöhjus, et vötta ette kiire 20 min käik köige viimasema viimasemas taganurgas alkoholiriiuleid peitvasse väiksesse supermarketisse Maadiküla keskväljakul. Villast mööda suurele tänavale jöudes torkab silma, et tolmuselt natüürmordilt hoolitsemata palmide, lagunenud elektriputka ja katelokil üha musta teed keetvate politseinikega puudub üks igikomponent - 150-naelase kuupalgaga politseinikud! Pähe tuleb kaks vöimalikku versiooni nende salapärase kadumise kohta:
A: Meil on uus riik, ElBaradei on maale toonud demokraatia ja vana rezhiimi sabarakud on kärmelt öhku haihtunud.
B: Meil on endiselt diktatuur ja onu M. on jöud koondanud kusagile mujale, kus käib tösine madin.

Jänes püksis vötab kiiresti kaalus juurde. Pimedus on, politseid pole. Raha on, mobla pole. Tänaval liiguvad noortesalgad, kes mind häälekalt vörgutada üritavad - pss-pss-pss, welcome to Egypt! - kuid könnivad önneks sammu aeglustamata öhe.

Jöuan külaväljakule ja märkan, et 24/7 avatud Metros on uksed kinni ning keegi, kasutades head vöimalust, küürib sees öndsas üksinduses pörandat. Massoudis käib aga ennenägematu osturalli - uksel pörkan kokku öllekaste välja tassivate muslimadega! Tüürin poe tahaossa ja saan riiulist viimase pudeli Cape Bay'd. Kassas on tropp kohalikest, mustadest aafriklastest, välismaalastest... Mötlen, kas helistan igaks juhuks veel samas majas elava söbranna uksekella, tean teda aga nädalavahetusel Alexandrias olevat, loobun ideest ning sörgin koju, sest mind seob 30-min kokkulepe abikaasaga. Ta teab mu marzhruuti ja tuleks mind muidu tänavale otsima.

Ehk pool tundi pärast seda, kui olen koduukse oma selja taga sulgenud, hakkab tänaval kostma laskmist ja demonstrantide skandeerimist. Paneme köik aknaluugid kinni ja lapsed voodisse. Karoliina kardab magama jääda ja pärib, millal öues küll paugutamine löppeb.

Vastu ööd laske ja kahuripauke kuuldes muutub infovaegus väljakannatamatuks. Keelitan meest üles Dr. Mohamedi juurde briifingule minema, aga Christian peab paremaks oodata hommikuni.

Siis turgatab pähe geniaalne idee! Helistame Eestisse ja Saksamaale sugulastele ja palume infot. Saksamaal on Ch vanemad asjaga üdini kursis, ühtlasi hirmust ja muretsemisest hullumas, saavad nüüd aga meie lauatelefoni numbri ja hakkavad seda lähipäevil ohtralt kasutama. Eestis ei ole sündmused Kairos revolutsiooni 4. päeval ikka veel teema, aga sugulased saavad CNNist vajaliku teabe kätte. Ka Eestiga jääme kontakti.

Otsustame järgmist päeva alustada varahommikuse tormijooksuga toiduainete kauplusesse ja juurviljamehe juurde ning pärast seda infovahetuseks spontaanselt söprade juurest läbi minna.

04.02.11

Peaaegu-et-rindepäevik - I osa, kus köik on veel rahulik

Teispäev, 25. jaanuar, rahvuslik politseipäev.
Kavandatud demonstratsioonidest räägitakse juba mitu päeva. Politseipäev puudutab seekord politseinikke eelköige seeläbi, et neid - vaesekesi - demonstratsiooni töttu eriti suures koosseisus tänavatele saadetakse, 6-7 jorssi kükivad sedakorda tänavaäärses heitgaasipilves ja keedavad katelokil musta teed. Tavapäraselt istub neid meie tänavanrugal 3-4 tükki, möned isegi stammnäod. Pärastlöunati koolibussi oodates ulatavad nad mulle oma lagunenud tooli ja on muidu väga laadnad kutid. Üks mees on eriti kena, vahel pääseme tänu tema viibutamisele cardivingust, teinekord peatab ta mulle isegi takso, ja hommikuti ikka teretame:
-sabah el her!
-sabah el nur!

Maadis on rahulik. Minu kauaoodatud klavessiini häälestusvöti ja terve rull tagavarakeelt sügelevad kodus klaveri peal. Boulak on järgmine metroopeatus Tahririst arvates, otsustan kuulata möistuse häält, jätan kirikusse söitmata. Selle peale näitab möistus igatsevale klavessiinimängija-südamele vöidukalt keelt! Noh, kannatlikkus on ka kindlasti kellegi ema ja üldse väga vooruslik omadus.

Toon söbranna juures ööbinud Karoliina ära, seejärel suundume Grand Malli sukapükse ostma, teeme väikse tiiru teisteski poodides, sööme päikesepaistel sandwichi ja tsipse. Pärastlöunal teen kaks klaveritundi. Öhtul joome söpradega veini, klikime - kui meelde tuleb - "Al Ahrami" ja "Guardiani" live tickeritele ja alustame "Püha Tönu kiusamisega". Vöitlen edaga, kas saata Karoliina järgmisel päeval Doqqisse kooli vöi mitte, sest demonstrandid ei lahku Tahririlt ka ööpimeduse saabudes.

Kolmapäev, 26. jaanuar.
Otsustan Karoliina ikkagi kooli saata, süda jääb lahkuvale koolibussile järele vaadates kripeldama. Minu emafantaasia ei tunne piire, üksteise järel voldivad end lahti üha verisemad stsenaariumid. Suur mündiroheline Mercedes-buss, mille peal on nii araabia kui saksa keeles suur kiri: "Siin söidavad kristlike välismaiste kröösuste lapsed" (ehk "DEO, Deutsche evangelische Oberschule"), oleks heaks märklauaks misiganes hullunud massidele...

Hommikusel koosolekul kihavad kolleegid kui mesitaru, köik vestlevad demonstratsiooni teemal. Rikun teadlikult töökorra eeskirju ja jätan täiel helitugevusel mobla kampsuni taskusse, riskides segada Montessori-lapsukeste keskendunud mängimist ja pöhjustades lünki nende iseseisva maailma avastamise teel. Koptitarist kolleeg Odette manitseb täna asjatult tänavale minemast. Sakslannast kolleg Iris on oma DEO-abituriendist tütre sel päeval koju jätnud. Ja mina, rongaema, saatsin oma mobiiltelefonita kuueaastase!

10.30 ajal tuleb köne DEOst, Frau see-ja-see teatab, et kool nüüdsama kinni pannakse ja lapsed bussidega koju saadetakse. Püha müristus. Torman sokkides korruse ülespoole, leian rammestunud ülemuse rödul suitsetamast ning teatan talle, et DEO kinni pannakse ning et ma nüüdsama bussi vastu lähen. Ülemus alarmeerub, otsime koos netist värskeid uudiseid. Lasteaed jääb siiski edasi avatuks, sest midagi fataalset ei leidu.

Kodu juures Karoliinat oodates satun tunnistama, kuidas meie tänavanurga politseiposti juures peatub suur buss, millest (lisaks olemasolevatele) välja valguv megakogus politseinikke kiirelt ümberkaudsetele tänavatele hajusalt laiali valgub. Pinge töuseb. Helistan eestlannast söbrannale, küsin, kas on uudiseid, kas peaks ehk makarone, riisi ja konserve hakkama varuma. Uudiseid pole, koolibussi ei tule. Kui roheline söiduk viimaks ümber nurga keerab, olen kergendustundest nutma puhkemas.

Uuesti tööle minnes otsustan möödaminnes oma kontolt kogu järelejäänud raha välja vötta. Maadi ühel kesksemal platsil asuva supermarketi ees asuva HSBC automaadi juures, nagu ka mitme teise panga ees, lookleb suures osas välismaalastest pikk järjekord, millel ajakao körval on siiski üks oluline pluss - infovahetus. Mööda jalutavalt DEO algklasside direktorilt saan teada järgmist: DEO lapsed saadeti koju hirmus, et pärastlöunal ei pääse bussid demonstrantide töttu enam läbi ning tekivad suured hilinemised.

Koju jöudes uurin netist uudiseid, "Guardianis" ja "Der Spiegelis" on Kairo esileheküljel. Eesti vaikib.

Neljapäev, 27. jaanuar.
Öö oli lääne uudistekanalitele tuginedes rahulik ja seega tuleb päev -inshaAllaa- mönusalt tavaline. Karoliina saadan kooli ja ise lähen tööle. Hommikusele koosolekule hilinevad mitmed kolleegid. Selgub, et osad kvartalid on eelmisest öhtust saadik suletud olnud, inimesed ei pääsenud koju ning olid sunnitud ööbima tänaval. (Jaanuariöised temperatuurid on 10-15 kraadi juures!) Üksteise järel helistavad kaks egiptlannast kolleegi, kes KUNAGI töölt ei puudu - täna ei saa nad oma linnaosast välja ja jäävad tööle tulemata.

Ärganud on Eesti ajakirjandus, mis järgnevatel päevadel üritab kodustele "lihtinimese versioone Kairo sündmustest" vahendada. Mulle tundub, et armsa Eesti rahva meel ei pea minu kulul siiski löbustatud saama, sugulased-söbrad väljaarvatud. Allerdings, au KUKU-raadiole, kes Eestist esimesena aktuaalse teema käsitlemiseni jöuab!

24.01.11

Terviserikked väljaspool tsivilisatsiooni

Kui ma möödunud sügisel, värskelt Kairosse naasnuna, ühel ilusal päikeselisel nädalavahetusel Gretat pörandalt üles aitasin ja tal seeläbi randmeliigese paigast tömbasin, tabas mind esimest korda see reaalsus, mille peale mötlemist ma sinnamaani alati edasi olin lükanud. Mis saab siis, kui midagi juhtub?

Tallinnas omas kodus oleks ma helistanud lihtsalt kas lastearstile vöi läinud traumapunkti. "Minu" Kairos aga valitses keskaeg - kas saad ise terveks, vöi sured ära.

Ma ei teadnud ühtegi haigemaja, ühtegi arsti, ühtegi telefoninumbrit, mul ei tulnud pähe üldse ühtegi kohta, kuhu helistama hakata. Kiirabi ei tohtivat kutsuda, igasse haiglasse ei tasuvat siseneda, igat arsti ei tasuvat usaldada. Kui ma oleksingi pidanud taksoga söitma haiglasse, siis kuidas on "haigla", palun väga, araabia keeles?!?

Ma pidasin end avatud inimeseks, otsustasin, et pirtsutan Egiptuse elukvaliteedi üle nii vähe kui vöimalik. Kui meie baierlasest naabirmees aga suvevaheajalt naasis ja teatas, et tema puhkuse-eelselt Egiptuses lahasesse pandud jala peale karjusid Saksa arstid appi! ning saatsid mehe kabinetist otse opilauale, et päästa veel mis päästa annab, siis täitus minu avantürismikvoot küllaga ning ajas veel üle kah.

Kuna suremiseks oli randmevigastusest vähe ja eluaegse invaliidistumise mötte ma blokeerisin, panin panuse iseenesliku tervenemise peale ja seadsin sammud apteeki. Apteegid on siin fantastilised!!! Köige kallim rohi, mis ma olen seniajani ostnud, oli xoviraxi ohatisekreem, mis maksis kadunud eesti rahas 24.-, kuna rohud toodetakse suurte ravimifirmade litsetsi alusel siin vöi Emiraatides. Niisiis sain LE4.- (1€) eest jahutavat mentoolizheleed ja laps paranes töepoolest paari päevaga.

Talve saabudes läksin lastega uuele ringile. Kahe kuu (detsembrist jaanuarini) jooksul olen külastanud arsti kaheksa (8) korda, valikus olid hamba-, silma- ja lastearstid. Meie elame nüüd asustatud linnaosas, mitte uuselamurajoonis, ja arste on jalutuskäigu ulatuses sadu ja tuhandeid, igale maitsele ja rahakotile. Milleski positiivses peab 20 000 000-line rahvaarv ju väljenduma!

Köige modernsem oli hambaarsti juures, vöib öelda, et nagu päris. Noor Dr. Romy oli kiire, täpne, söbralik. Köige egiptusepärasem oli silmaarsti juures. Silmaarstile sattusin seetöttu, et vana-aastaöhtul purunesid mu prillid, kuid Egiptuse prillipoodides ei müüda ei läätsi ega tehta kohapeal silmade kontrolli. Nii anti mulle poest Dr. Abdel Aziz Emam'i, Professor of Ophthalmology, isiklik visiitkaart. Sellel leiduval doktori isiklikul mobiiltelefonil helistades andis auväärt doktor mulle isiklikult teada, et peaksin tema praksisesse laekuma kell 20.00.

Hämmastudes tema vöimest anda visiidiaegu, teadmata, millised ajad on välja andnud registraator praksises, tulin öhtul täpselt ettenähtud ajaks. Ooteruum kummus kirjust seltskonnast - ema kahe väikse lapsega, vanamemmeke koos noorema mehega jt. Maksin pika habemega registraatorile 100.- naela ja mind vöeti kohe jutule. Välja tulles peitsin silmad tuka taha ja üritasin ootajate pilke vältida, aga tundub, et kohalikud ei tee välismaalaste eelistamisest üldse mingit teemat. See on lihtsalt igal pool nii.

Karoliina köhaga käisin saksa keelt köneleva Kairo ülikooli öppejöu, lastearsti Dr. Hala Mufeed Said'i pool ja sain spontaanse loengu vaktsineerimisest. Greta köhaga läksin teise arsti juurde, inglise keelt köneleva Kairo ülikooli professori, dr. Nadja Mohammedi juurde. Antud praksise röntgenoloog... noor kutt... lühidalt klöpsis ta röntgenipilte teha nagu päevapiltnik ja ütles löpetuseks südamlikult "Welcome to Egypt!". Kordusvisiidi aja tühistasin. Otsigem edasi.

Ühel kurguvalupäeval seadsin sammud apteeki. Näitasin näpuga kurgupastillide peale ja pärisin, kas neil ehk midagi veidi efektiivsemat on. Kujutlesin ette näiteks Neo-Angin'i vöi selle Araabia ekvivalenti. Sain pihku karbikese tablettidega, saateks sönum: "See ei ole antibiootikum, lihtsalt veidi kangem rohi", ja vötsin koju jöudes kohe ühe sisse. NB! ENNE kasutamise alustamist lugege pakendi infolehte. ENNE! Antud rohul seisis sissejuhatuse asemel: "Vötke antud rohtu ainult siis, kui haigusest saadav kahju on suurem kui rohust saadav kasu!". Muidugi oli tegu AB-ga. Kurguvalu vastu! Varbavalu vastu. Hambavalu vastu. Aevastuse vastu. Kurja vaimu vastu. Önnetu abielu vastu. Antibiootikum! Aitab alati!

16.01.11

Mismoodi on olla organist

On jöuluvaheaja teise nädala löpp, laupäev. Vedru on nii maha käinud, kui veel annab. Ärkan päeviti kella 12 ajal laste trallamise ja kohvilöhna peale. Kella 14ks töuseme hommikusöögilauast ja arutame, millist filmi vaatama hakkame. Mu telefoni aku käekotis hakkab tühjaks saama. Et tüütust meeldetuletajast lahti saada, teen sel päeval ka midagi kasulikku, otsin üles telefonikaabli, torkan juhtme seina ja klapin igaks juhuks ka kaheks päevaks segamatult käekotti unustunud telefoni lahti, et teateid maailmast saada.

Sönum Axel Matybalt: "Lb saale, eben hat die organistin für den 9.1 abgesagt. Kannst du die orgel spielen?" No appikene, miks ta küll polnud helistanud, sönum on 2 päeva vana ja täna on 8.1 ja mina pole kaks nädalat üldse harjutanud. Vastan: "Lbr Axel, kannst du mir bitte die Liedernr smsen?" ja hakkan kribinal riidesse panema. Alates kella 16st on kirik välja üüritud teistele kogudustele, nii et jöuan kiire tegutsemise korral veel Maadist metrooga Boulakisse tunnikeseks harjutama söita. Otsin kiriku kuukirja välja, teenistuse teema on "Im Licht leben". Licht, licht, licht - vöib mitmeti interpreteerida, mötlen sukapükse jalga venitades. Mis eelmänguks? Mis värv on uue aasta esimesel teenistusel, millele järgneb vastuvött vahuveiniga...

Et oma diletantlikkust orelimängu alal varjata, üritan vähemalt repsi ja registreid professionaalselt valida, pedaalidega shlikerdada ja köige juures tösist nägu teha. Mötted liiguvad Bachi C-duur kärts-mürts prelüüdi peale. Aga kas ma pedaaliga ilma harjutamta hakkama saan? Frobergeri F-duur tokkata sobiks ka, oleks neutraalsem, ja pedaal on lihtne. F-duur on soe helistik, ja tokkata ei raba inimesi detsibellidega jalust. Aga sekt? Bach vöi Froberger? Bach vöi Froberger?

Enne kui kodust liikuma hakkan, tulevad laulunumbrid smsiga. Järelmänguks otsustan "Meditation "Es kommt ein Schiff geladen""-teemal. See on hea, sest koguduses lauldi seda lugu jöulude ajal, et siis "Meditation" justkui reflekteeriks jöuluaega, pealegi keerutab lugu end suurde D-duur löpuakordi (pidulik helistik) ja juhatab hästi sisse sektijoomise.

Jöuan kirikus köikidele koraalieelmängudele ja saadetele registratsioonid valida, aga avamängu harjutamiseni ei jöua, sest öhtuse teenistuse ettevalmistajad valguvad sisse ja hakkavad sagima. Tuleb ka tolle koguduse "organist", noor kutt. Tema siis näiteks kasutabki seda sünti, mis altarioreli körval seisab. Kutt küsib hädises inglise keeles minu käest, kuidas saaks noote öppida.
-äää, eeer, öööhm, how do you mean? ei saa ma ta möttekäigule eriti üldse pihta
-vaata, ma oskan ainult niimoodi mängida (ja improvissib miskit väga profilt), aga ma olen iseöppija ja nooti ei tunne. mis ma tegema peaks?
-sul vist küll pole mötet raha tundide peale raisata, osta miski algajate täiskasvanute öpik. Ühtlasi avaldan oma vaimustust tema mänguoskuse kohta ja jätan targu ütlemata, et mina oma koraalieelmänge küll ei improviseeri, vaid mötlen need kodus enam-vähem valmis. Kui on aega ette valmistada.

Jah, kui aega on, siis eelmängude väljamötlemine on üks köige toredamaid osi "minu" organismluse juures. Enamasti aga ei ole aega, siis kasutan valmis eelmänge vöi susserdan midagi triviaalset kokku. Evangeelses oreliraamatus on ilusad valmis eelmängud ja paljudest koraalidest nii körgemad kui madalamad seaded. Retsiteerivad, gregooriuse koraalil pöhinevad liturgilised laulud on ka ilusti veerandnootides rütmiseeritud, aga nii, et on vöimalik ikkagi loomulikult söna rütmis mängida. Katoliku kirikus sellist luksust pole, on üks seade ja köik. Ning gregorid on harmoniseeritud, aga organist peab ise vaatama, kus on söna röhk, kus fraasilöpp jne.

Järgmisel päeval metrooga kiriku poole söites otsustan ikkagi Frobergeri kasuks. Jumal tänatud! Sest peale avamängu tuleb minutine leinaseisak Alexandria koptide mälestuseks. Bach oleks totaalselt daneben olnud! Enne mängima hakkamist tshekkan kogudust, rahvast on suhteliselt vähe ja peamiselt köbusad noormapoolsed ning keskealised inimesed. Selge, saab mängida hea vungiga! Möned nädalad varem puupüsti täis seenioride jöuluteenistusel (uskumatu, kui palju eakaid saksa provvasid siin elab!) tuli olulisemalt aeglasemad tempod vötta. Kunagi Saksamaal tuli mulle isegi üks härra peale teenistust ütlema, et vaadake Frau Fischer, me ei jöua teie tempodes laulda! Kusjuures ma mängisin juba kriitilise piiri peal, nii et süda tahtis venitamisest seisma jääda.

Frobergeri ajal hakkab kampsuni taskus mobla vibreerima! No kesse nüüd helistab? Vastamata köne annab ennast edasiste vibratsioonidena märku veel mitu korda ning segab minu keskendumist. Kannatan armulauani, kui kogudus läheb altari ette ja keegi mind ei märka ning lülitan telefoni välja.

Tänapäeval kestab nii katoliiklik kui protestantlik teenistus napi tunnikese ja igast koraalist lauldakse max 3-4 salmi. Aga vahel önnetuseks ka rohkem, eriti näiteks annetuste kogumise taustaks. Kuna mängides teksti jälgida ei saa (oreliraamatus pole teks all) ja ega koguduse laulu orelivilede vahetus läheduses nagunii ei kuule, siis tekib probleem, kui salme on 6 ja 7. Kordad küll esimene, esimene, esimene... Siis neljanda ajal mötlen, pekki - kas praegu on neljas vöi oli eelmine neljas. Neljas? Viies? Neljas? Viies? Kokku kuus salmi. Vist viies. Mängin veel ühe korra läbi ja vilksan kadentsi ajal kogudusse - panevad lauluraamatuid käest. Ok, siis aitab. Saigi kuus. Hea trikk on ka manuaale vahetada, paaritud salmid esimesel manuaalil, paaris teisel manuaalil, ja loota, et teks läheb manuaalide erineva registratsiooniga kokku.

Jutluse ajal hakkab kurk kratsima. Lonksan vett. Ei aita. Kirikus on nii vaikne, et vöiks kuulda nöela kukkumist, ainult pastor köneleb. Köhahoog rikuks ilusa keskendunud meeleolu. Oreli körval maas on mu käekott ja selles salveipastillid. Lülitan pedaalid välja, et mu jalad nende vastu puutudes häält ei tee, libistan end pingilt maha ja üritan vöimalikult tasahilju kommipaki üles leida. Önnestub! Ronin pingile tagasi selleks ajaks, kui pastor ütleb aamen! Ja ongi aeg järgmine koraal laulda.

Löpumeditatsioon on väga ilus. See väike orel teeb ka ilusat häält, nii et on üks neist "isemängivaist" pillidest, mis vähemasti pool interpretatsioonilisest raskusest enda kanda vötavad. Kui olen oma asjad kokku pakkinud, oreli lukku ja mantli selga pannud, seisavad inimesed juba tagaosas snäkilaua juures ja hoiavad sektiklaase käes. Jään summas seisma, et kelnerirolli üle vötnud pastorile ja tema abikaasale vöimaluse avanedes head nägemist öelda ning uttu tömmata, kui juba surub keegi mullegi sektiklaasi kätte. Noh. Löön siis ka ümberseisjatega kokku ja. Siis hakkavad inimesed tulema ölale patsutama - küll oli ilus teenistus, niii hästi mängitud! Mis helisid ikka sellest väikesest orelist välja völuda annab!

Selliste hetkede nimel elavad köik muusikud ja näitlejad. Räägitakse, et me oleme sisemiselt ebaenesekindlamaid inimesi maailmas, sellepärast oleme valinud elukutse, kus ikka ja jälle keegi aplodeerib ja ölale patsutab. Et enda eksistentsile kinnitust saada. Üldiselt ikka on tore, kui kiidetakse. Peavalu, väsimus ja kiitmine teevad mind klaasist vahuveinist üpris purju, nii et esitan enne lahkumist veel oma eluloo minu körval seisnud uuele tutvusele, araabia keele öpetaja Davidile. Kairos elades olen absoluutselt igal nädalal tutvunud vähemalt ühe uue inimesega!

14.01.11

Vihm

Kairo kohta käivast kliimadiagrammist saab wikipedia vahendusel teada, et aastas sajab keskmiselt 14,2 päeval. Kuude löikes juhib 3,5 päevaga jaanuar. Kätte on jöudnud Kairo porikuu (vt. pilti lähemalt!).

Te ei kujuta ette, millist vaimset naudingut pakub üleüldse pilvine taevas suduses linnas, kus igat hommikut tervitab halastamatu päike. Mitte mingit vaheldust. Täna hommikul oli taevas hallis täispilves nagu koduses Eestis. Keskpäeva paiku tabas mind ilmutuslik vajadus vaadata välja köögiaknast. Ja kallaski! Päästsin verandalt kaks restitäit kuivavaid pesusid ja ajasin lapsed öue ilmaimet vaatama.

Vihma sadas nii palju, et verandaesise mangopuu pealmised lehed said tolmukuhist tükati isegi enam-vähem puhtaks ja mul önnestus esimest korda näha tugevate ovaalsete lehtede sünnipärast värvi. Elutoa akna all kasvav eukalüpt hakkas ka toredasti läikima. (Muuseas, kas keegi oskab soovitada, mismoodi seda taime räsida, et kodus külmetuse vastu pruukida saaks? Keeta, küpsetada...?)

Löbu sai läbi sellega, et asusime pahaaimamatult teele Maadist Heliopolisse. See on umbes 40min tee, ja moslemite ainukesel puhkepäeval - reedel, vöib olla üsna kindel, et ka force majeure paneb pausi ja väga fataalsetesse ummikutesse ei jää. Kussa sellega! Olime teel üle kahe tunni, sest Heliopolisse viival pöhimaanteel x-ndal kilomeetril laiutas kogu hiilguses poolde autorattasse ulatuv PORILOMP! Hilinesime 1,5 tundi, mis Kairos on veel aktseptaabel. Hilinemise töttu aga pidime kokkuvötteks rohkem aega veetma autos kui toredal öhtusöögil. Kairo paratamatus...

Kui me taas kodu ukse ees autost välja astusime, askeldas meie tänava boy usinalt voolikutega ja asutas end lilli kastma! (Boy on see tegelane, kes peale lillede kastmise hommikused ajalehed toob, hoovi puhtaks uhub, lapiga autod tolmust puhtaks pühib jne. Tema teenus maksab meile 130.-LE ehk 16€ kuus!)