Leib; tiba tsirkust pealekauba

Kohtuvad britt, shveitslanna, ameeriklanna ja eestlanna - kolleegid - juhuslikult peale tööd tänavanurgal, kus juba mitmendat kuud köpitsetav kuut on saanud külge vägevad sildid: The Bakery Shop. Üldisest plääguläägust vopsab välja leitmotiiv: kuulge, kas see pagar on nüüd avatud vöi veel kinni. Keegi ei tea, aga küpsetamise löhna nagu juba täitsa oleks. Selge - asja tuleb lähemalt uurida. Klaasuks allub tömbamisele küll, ja sees askeldavad 16-kraadises polaaröhus n univormis tüüpi, kes kutsuvad lahkelt tahapoole astuma.

Ongi lahti, tähendab. Esimest päeva ja puha, hinnasiltegi veel pole, aga erinevat sorti euroopalikud leivad (Eesti möttes terasepikud) ja magusad saiakesed ootavad ostjaid. Jess. Kahe lapse ema, too eestlanna, asub pikemalt mötlemata varusid täiendama - seda ja teist leiba ja paar mandlicroissanti ka. Kairo supermarketite leiva- ja toiduvalik on eestlannast teinud Heino Kiige Maria Siberimaal: peaasi, et leiba jätkuks, ei me siis nälga jää; oma ruigam veel toa taha, siis vöib kohe juba elada!

Ameeriklanna ostab viisakusest croissanti philadelphia juustuga (sic!), kui ilmub tähtis poeomanik. Seletab meile, ainukestele (esimestele?) klientidele piiikalt-laaaialt turunduskontseptsioonist saadik. Eks ta ole uhke oma lapsukese üle. Nii. Siis ütleb britt räntsti oma otsekohesel kombel, ilma eelneva jutuga seost otsimata: kuule, kui teil on esimene päev, siis miks teil siin köik tasuta pole, degusteerimiseks ja nii?!? Issand, see ununes noorel ettevötjal turnuduskontseptsioonist (mille alustala olevat suust-suhu infolevik) täitsa välja. Jah! MUIDUGI! Vötke-vötke! Mida te soovite? Ja kamandab poole suunurgaga ühe univormis tüübi neidsamu mandlicroissante tükeldama.

Saame igaüks suussasulavat mekutamiseks. Ja shveitslanna etteaste: vabandage, aga mind ikkagi huvitab taigen. Kas te teete seda ise vöi mismoodi? Järgneb tiraad sellest, kuidas nad tainast Euroopast impordivad ja kohapeal küpsetavad. Shveitslanna: aga ma tahaks seda küpsetamisprotsessi näha ikkagi. AGA PALUN! Lähemegi köik koos, eestlane, shveitslane, ameeriklane, britt ja egiptlasest poeomanik ebaegiptlaslikult puhtasse kööki uusi läikivaid ahjusid, sügavkülmikuid, viilutamismasinat tunnistama. Nüüd ma siis tunnen oma Egiptuse euroopa leiva elulugu paremini kui Tallinna peenleiva oma. Selliseid asju juba Euroopas ei juhtu, tervisekaitse ja...

Aga täna - nirvaana! Nad müüsid absoluutselt tumedat teraleiba, mis on parem kui The Bread Basketi oma, kes müüb saksa stiilis küpsetisi. Tulin koju, löikasin viilu, määrisin vöid ja eile deliveryga tulnud vene teravat sinepit (sellest veel edaspidi) peale, vötsin marineeritud kurke ja klaasi keefiri körvale ja pidin peaaegu nutma hakkama! Sellega pean oma töösuhte löpetamise päeva korralikult tähistatuks. Ah muide, müüja küsis mult siiralt - millega te seda tumedat leiba küll sööte?

Hindadest ka. Euroopa stiilis värske leib Pöhja-Aafrikas on luksusasi, kahjuks sain ma Saksamaal elades ära rikutud ja olen sunnitud oma harjumuste orjamiseks siiski selle raha välja käima. Tänane ca 500gr päts maksis 24.-LE ehk 48 eesti krooni. Teises, nn saksa pagaris on päts tiba suurem, seal maksab 29.-LE. Tavalisemad sepikulaadsed teraleivad on kuskil 18-19 naela kanti. Vördluseks, et supermarketi saiakuklid (5tk pakis) maksavad 4-5 naela, kohalik lapikleib (5ne pakk) 2-3 naela. Supermarketist saab ka Saksamaalt imporditud igisäilivat fitness-vormileiba kiles, mille peale meie pere "päris elus" suisa sülgaks, aga suure leivanäljaga sööma on hakanud. Maksab kuskil 23LE pakk. Tore, et sellele nii püüdlik alternatiiv on tekkinud.