Löpetan tööpäeva ja asutan end minekule - sedakorda päris üksi, ilma Greta-nimelise alalise ripatsita. Mul on kohtamine Frau Andrea Bussega, Saksa evangeelse koguduse pastoriga. Sest, kujutage ette, nende kirikus seisab juba aastaid pill, klavessiin! Keegi ei tea, kust see sinna on saanud ja mida sellega ette vötta.
Astun Kairo-Boulakis metroolt maha, rüselen läbi rahva- ja autodevoo ning silman önneks juba eemalt ajaleht "Al-Ahram" toimetuse maja. Selle körval, täielikus araabia getos, seisab ilmselge anomaaliana torniga väike kirik, mille värav on lehmakettidega kinni. Valges univormis patrulleeriv politseinik värava ees teretab aupaklikult.
Andrea saabub varsti mölkis rohelise dzhiibiga ning pargib räntsti! täpselt politseiniku ja lehmakettide ette, aeglaselt kulgevatest tuututavatest autodest ummistunud tänavale.
Kristlik kirik on alati mönusalt jahe, isegi siin! (Üks kindel linn ja varjupaik, mitte nagu moshee...) Pakin pilli lahti ja uurin selle sisemust, kui minu körval tühjas kirikus ilmutab end Mohammed. Seekord on prohveti asemel kuivetunud ätt kiriku körval asuva kitsa umbtänava autoremonditöökojast. Ma ei saa esiti aru, mis asja ta mu käest tahab, Andread pole kah silmapiiril. Aga olen onkliga igaks juhuks lahke ja vötan vastu pakkumise coca-colale. Seepeale papi kaob.
Ma ei suuda vastu panna, jätan hädises seisukorras saepuru-klavessiini sinnapaika ning lähen ja mängin orelit. Üle kahe kuu esimest korda käed klahvidel, ojee! Ja sealt tulebki juba Mohammed lahtikorgitud jaheda colapudeliga ning ulatab selle mulle. Siis puhume paar söna juttu ja Mohammedi päev saab linnukese kirja.
Andrea saab oma toimetused valmis, lepime sügiseks ühte teist kokku ja asutame minekule. Väraval seisab noormees. Ta on Mohammedilt teada saanud, et just nüüd ja praegu viibivad kirikus kaks eurooplannat. Selline geto tähtsündmus väärib pidulikku könet, mille noormees meile suisa keskmiselt ladusas saksa keeles edastab! Meie saame teada olulise info, et Mohammed on talle lausa isa eest, ja noormehe päevgi saab linnukese kirja.
Seisan rahvast täis metroorongi naistevagunis. Nägu leemendab ja selgamööda nirisevad ojakesed alla, aga kuumus jätab mind suhteliselt jahedaks, sest hea meel on värskelt sölmitud kokkulepete üle. Kairo-Ma'adini on 8 peatusevahet, poolt tundi söitu. Silmitsen istuvaid ja seisvaid naisi, ameerikalikult riietatud noori, kellel pearätt vaevalt juuksied katab ja traditsioonilisemaid, pikkades hölstides matroone.
Üks lillasse riietunud noor neiu hakkab minu suunas trügima, nägu söbralik ja laia naeru täis. Teeb juttu, mina vastan. Ükstasköik. Mul on tuju hea ja ta räägib inglise keelt. Ainult korraks kihvatab, kui ta mind kaastundlikult vaatab, sest et ma, önnetuke, araabia keelt ei möista. See ei mahu talle lihtsalt pähe, ja ta pole mitte erand. Siis järgneb lahke pakkumine - hakkame söbrannadeks!
Kök-mök, äää...? Ära öelda on nagu ebaviisakas. Ah, hakkame pealegi. Vahetame telefoninumbreid ja ka Nermeen saab tol päeval linnukese kirja. Öhtul koju jöudes lüliatan kliimaseadme sisse, aju jahtub. Muidugi oli see üks fatal error, millega ma hakkama sain. Järgmisel päeval vaatan peale töö löppu oma telefoni: kaks vastamata könet "Nermeen Metroolt". Siis tuleb nädalavahetus, lülitan igaks juhuks telefoni välja.
Uue nädala esimese tööpäeva löpul vaatan telefoni: 4 vastamata könet "Nermeen Metroolt", sama kordub järgmisel ja järgmisel ja järgmisel päeval. Vahel neli, vahel viis vastamata könet. Eks näis, millal ta mu sönadeta sönumile pihta saab...
