Liha, kala, juurvili ja töeline kauplemine

Et oma järjekordset priiusepäevakest kuidagi täita, jalutasin eile hommikul Gretaga 9. tänavale, Sheratesale (nii see vähemasti hääldub). Sealt saab köike! Sheratesa'l on lambipoode, tisleritöökodasid, triikijaid, pesulaid, ökopood, pagareid, beduiinist flöödimüüja, raamatupoode, vaibakaupmehi, restorane-kohvikuid, shisha-baare, juurviljakaupmehi, hardcore lihunikke ning üks hardcore kalakaupmees.

Hardcore lihunikult saab osta eriti värsket liha: lehm (vöi lammas) tuuakse omal jalal kohale, löigatakse köri läbi, lastakse veri sinnasamasse tänavale, nülitakse nahk ja riputatakse rümp rippuma. Ostjaid ootama. Olen üle elanud päeva, kui hommikul tööle minnes tammusid lihakarnikörvasel laga-aasal 3 lehma ja kaks lammast. Löuna ajal vastassuunas tulles rippus 5 valge linaga kaetud rümpa konksude otsas. Lugesin targemate eestlannade blogidest, et valge lina liha ümber tähendab, et tegemist on värse kraamiga. Noh, ja kui värske pole, siis ripub alasti, tuultele-kärbestele valla. Aga vöib-olla on siinne päike hoopis antiseptilise toimega, nii et roiskumist ei toimu? Ühesönaga liha pole ma veel väljaspool supermarketeid osta täinud.

Aga puu-juurviljakaupmehed olen köik järjest läbi proovinud. Ajapikku on välja kristalliseerunud üks "pood", kus mulle meeldib ostmas käia. Juba peale paari esimest korda teretavad askeldavad kaupmehed mind saksa keeles (ma ei viitsind seletada, et ma kuskilt Estlandist...), küsivad, kudas läheb, kuis läheb lastel, annavad neile kaubapealseid (banaane, aprikoose). Kilo on neil ikka kilo, mitte nagu üle-tee-kaupmehe juures ja hinnad möistlikud, ei nööri.

Poel on kaks omanikku, Mohammed ja Ali, ning rodu poeselle. Mohammed ja Ali teevad tähtsaid töid, näiteks määravad päeva hinnad, laovad virsikuid-öunu ahvatlevatelt korrapärastesse riitadesse vöi maasikaid kunstipäraselt karpidesse. Nemad kasseerivad ostjatelt ka raha. Aga ostlemine näeb välja nii, et jalutan poes ringi, näitan näpuga peale: seda niipalju, toda naapalju ja poiss pakib köik sisse. Küpset arbuusi aitas ka valida ja lasi veel kindluse möttes Mohammedil sound-checki teha. Ja siis on nad valmis need kümme kilekotti A: sinu isiklikku autosse tassima; B: takso püüdma ja selle peale laadima vöi C: koju tooma. Mis ma siis eile sain? Kaks kilo kartuleid, kilo porgandeid, kolm maisitölvikut, kaks kilo mahlaseid seemneteta viinamarju, kaks kilo punaseid (import)öunu, pool kilo kobartomateid, pool kilo kirsse, ühe suure pesa punast lollo rossot ja ühe suure suussulava arbuusi. Kogu kraami jätsin poodi, et minna veel kala ostma, ja tunni aja pärast toodi köik need jumala viljad mulle koju söögilauale. Arve oli 142.- naela.


Kalakaupmees peab oma äri möned meetrid edasi otse tänaval lillepoe ees sirmi all, kus tal on kaks suurt jääga täidetud korvi - üks kaladele, teine hiidkrevettidele ja kalmaaridele. Nende körval on kastidest improviseeritud letike kaalu ja tööpinnaga. Ükskord paar kuud tagasi olin ma nii köva mutt, et otsustasin päikese käes kalahaisupilve seest siiski midagi endale välja valida. Sest kaup näeb küll hea välja mu meelest. Unustan üha vanamehe nime küsida, on selline tüüpiline luider Egipti ätt - galabyya seljas ja valge turban peas, aga oi kui tarmukas. Rääkimata sellest, et ta köigile möödujatele oma kaupa kövasti (et mitte öelda pealetükkivalt) kiidab, hoolitseb ta kövasti ka oma kundede eest.

Paar nädalat peale esimest ostu (kala nimega seabass - mis see küll maakeeli oleks?!?) näga ta mind koduteel ja tuli küsima, kuidas mul kala önnestus. Ausaltöeldes olin sillas, et ta mäletas, mis kala ma olin ostnud ja et ma seda ahjus teha tahtsin ja et olin lubanud järgmine kord krevette osta. Kalad on tal tervikuna ja tema poeg teeb kohapeal vastavalt kliendi soovile kalast filee vöi puhastab lihtsalt sisikonnast, krevettide puhul koorib need ja kalmaarid puhastab ning teeb röngasteks. Novott, siis ükskord järgmine kord ostsingi krevette.

Aga kogu vahepealse aja, köik need nädalad ja päevad, ootas tarmukas kaupmees mind pealelöunati üle tee kohas, kus ta oma letti silmitseda sai ja mis minu koduteele jäi. Krevett oli tal alati näpus ja peale "inta quaiesa?"-"hamdullilaa" -sissejuhatust hakkasid ta kondised sörmed krevetikest lüdima, et mind ikka tolle värskuses veenda. Ja kui hea seabass tal veel täna kaasas on....!! Ühel päeval said mul ettekäänded otsa, miks me iga päev kodus siiski hirmkallist kala ei sööks, ja ma hakkasin teist teed mööda koju tulema, sealt, kus uus pagar uksed lahti tegi. Aga eile jalutasin taas vanamehe juurde, ostsin kahekilose seabassi, lisaks kaotasin vöitluse ja ostsin talt veel täitsa spontaanselt kilo hiidkrevette, mis rändasid sügavkülma. Arve oli soolane, 260.- naela, aga kala sisse toppisin loorberit, küüslauku, sibulat ja laime ning raha maitset polnudki tunda!


Üldiselt mulle meeldivad väga sellised väikepoepidajad ja südamest on kahju, et nood Eestis on välja suretatud. Selles valguses, kuidas Kairo kaupmehed ostjaid isiklikult ja südamest poputavad, tunduvad tavapärased Lääne püsikliendiprogrammid möttetu muteerunud sunnismaistamisena. Kui palju on mul mingeid kliendikaarte ja milliseid lisaväärtusi peale haleda ale ma selle eest saan? Tutkit!