Peaaegu-et-rindepäevik - IV osa, finaal, kus me oma nahka päästame

Pühapäev, 30. jaanuar
Hommikul helistab Ch AirBerlini ja broneerib ülejärgmiseks päevaks piletid Münchenisse. Minu koleerikust mees teatab, et nüüdsama ja kohe söidame lennujaama ja ootame seal 1. veebruari varahommikuni, ehk lennu väljumiseni. Kaks päeva niisiis. Läheme kövasti riidu, sest sellist hullust ma kaasa ei tee. Ch söbra naine istub samal ajal oma 6-aastase pojaga juba terminalis ning ootab Egypt Airi lennu väljumist, mida on kahe tunni kaupa edasi lükatud... 12 tundi järjest. Ja see pole miski Frankfurt, kus punane rist vett, tekke, toitu, mähkmeid ja välivoodeid tooks!

Pühapäeva öö vastu esmaspäeva veedame hoopis söprade juures. Pakime kokku oma kohvrid ning hunnitu toiduvaru ning tassime köik sinna. Öhtul kokkame koos, löpetame "Püha Tönu kiusamise", korgime lahti veini ja teisegi ning vaatame järgemööda ära mölemad "Bridged Jones'id", aeg-ajalt ka "Al Jazeerale" pilke heites. Elu tundub ilus, löbus ja rahulik, nii et hakkan imestama, mis uss ajas meid üldse lennupiletied muretsema.

Esmaspäev, 31. jaanuar
Hommikul 8.30 ajal aknast välja vaadates istub vastasmaja trepi peal kohvritega ameeriklaste perekond. Kui mehega läbi elamukvartali koju viimaseid asju tooma töttame, märkame peale veel rohkemate pölenud autode ja rüüstatud tsipsiputka IGA maja ees trepi peal kohvritega ameeriklasi istumas. Türklased on juba evakueerunud, sakslased evakueerumas, soomlased evakuatsiooni korraldamas järgmiseks päevaks. Komandanditund algab täna juba kell 14 pärastlöunal, ja meie lend läheb alles kell 4 järgmisel hommikul! Urr. Käime veelkord poes, ja pakime asjad ümber nii, et valmistuda lennujaamas ööbimiseks. Jau!

Kella 13 ajal önnestub Ch-l püüda valge takso puujalaga taksojuhiga eesotsas, ja me asume maja ees tänaval üheskoos lahendama optimiseerimisülesannet tööpealkirjaga "Kuidas mahutada neli elevanti koos hunniku pagasiga taksosse, kui pakiruum on täis taksojuhi isiklikku kama?". Hommikust saadik kannatlikult väljas oodanud ameeriklased on kah möni hetk varem minema konvoitatud. Mitmesajadollarilise pileti eest saavad nad.. ei mitte USAsse, vaid kähkuka Kreekasse, Türki vm., kust nad ise, ikka oma kulu ja kirjadega edasi sihtpunkti peavad improviseeruma. Ka teised lennufirmad teevad evakuatsioonidega hea diili, erakorralised üheotsapiletid maksavad rohkem, kui meie AirBerlini "edasi-tagasid" (mille "tagasi" me hiljem erakorraliste asjaolude töttu tasuta tühistada saame).

Teel lennujaama 1. terminali tabab meid sajandi praktilisim idee - suunduda otse lennujaama körvale asuvasse Novoteli! Möeldud, tehtud! Pakime kohvrid ja Greta pakikärule, jätame Christiani sinna juurde valvesse, ja läheme Karoliinaga asja uurima. Retseptsioonis käib - arvake ära - öige! Totaalne möll. Kuulen paratamatult pealt minu ees seisva kolmest mustast aafriklasest koosneva meestegrupi ja concierge'i vahelist vestlust:
-"Do you have a room for tonight?"
-"No, sir, we're fully booked."
-"Do you think they would have a room in the next hotel?" (Novoteli körval seisab Iberia Hotel)
-"No, sir, I don't think so."
-"Could we stay here in the lobby for the night?"

Vastust ma enam ei kuule, sest hakkan Karoliinale seletama, mis onud rääkisid. Letiesine jääb vabaks ja otsustan kindluse möttes siiski üle küsida, sest:
-"Sir, I guess I already know your answer to my question, you're overbooked, right?"
-"Madame, we will find you a room!" teatab mees säravalt ja ulatab mulle täitmiseks registreerimislehe! (sic! sic!) Niimoodi siis.

Maksan uberiku kahekohalise toa eest sviidi hinna, ja see on neljatärnihotell... nuuks! Aga kui Ch paar tundi hiljem terminalist uurimisretkelt tagasi tuleb ja sealset olukorda kirjeldab, ning ma samal ajal oma rahulikus löunaunes tuduvaid lapsi silmitsen, ei väsi ma siiski sajandi parima investeeringu eest endale ölale patsutamast.

Meie eufooria jätkub terve öhtu. Kontrast Kairos toimuva revolutsiooni, pölenud autode, tankide, mitmepäevase hirmu ja terminalis ööbivate inimestega on maksimaalne. Hotelli suurel haljasalal ja mänguväljakul jooksevad ja kilkavad lapsukesed, inimesed rüüpavad välibasseini kallastel segamatult kohvi ja teed, einestavad restoranides... Ja meid tabab veelkord önn, Ch otsustab oma viimase raha hotelli automaadist välja vötta ning saab töesti kogu VIIMASE automaadis oleva raha. 5-naelastes kupüürides. Tund hiljem on automaat kinni.

Öösel tabab meid ärevus, kui Ch terminalist järjekordselt luureretkelt tagasi tuleb. Tahtsime enne laste äratamist kindlad olla, et lend väljub planeeritult. Aga meie lend on kadunud köigilt tabloodelt. Keegi ei tea midagi ei hotellis ega terminalis. AirBerlini telefonil ei vasta kell 1 öösel keegi. Helistame Saksamaale Ch söbrale, kes leiab meie lennu netist üles - see tuleb Saksamaalt tühjalt Kairosse ja väjumine on edasi lükatud järgmiseks päeva varaseks pärastlöunaks! Juhuu! Saame hommikul välja magada ja kirvehinna sisse kuuluvat rikkalikku hommikusööki nautida, mis töstab muidugi "sajandi investeeringu" rentaablust kordades.

Esmaspäev, 1. veebruar
Peale hommikusööki asutame end minekule. Tahame jöuda kella 11-sele transfeerbussile. Önneks see on tasuta. Tellime pakikandja ja Ch vöib alustada röömustamist oma 5-naelaste kupüüride üle. Viis naela oleks paras tipp, kümne naela eest laob pakikandja söna lausumata meie kohvrid bussi peale.

Hotellist mööduv terminali suunduv tee on totaalselt umbes söiduautodest, mustadest ja valgetest taksodest, bussidest, jeepidest... Nagu "Jääaja" I osas, kui karvased ja sulelised oma nahka päästavad! Hotelli ja terminali ühendava 500-meetrise löigu läbimisele kulub meil 20 minutit, kusjuures päris terminali ette välja me ei jöuagi. Bussijuht paneb meid alistunult kaugemal maha, sest edasi lihtsalt ei pääse!

Terminali ees käib täielik Oktoberfest, ainult et mitu pügalat vihasem. Inimene on inimeses kinni, kohvrid ja lapsed pealekauba. Rüsin. Vihaselt tiritakse kohvreid üle köige selle, mis ette jääb. Terminali ette on püstitatud hiiglaslik telk ootajatele. Trotuaaridel naised imikutega istumas. Terminali sissepääs on stangedega piiritletud, stangede taga on summas järjekord, kust turvamees aeg-ajalt paarikümnepealisi kampasid sisse laseb. Meil on kaks väikest last, kolm ratastega kohvrit ja neli üleölakotti. Ch tömbab möödaminnes kohvriga prügikasti ümber, aga üles tösta seda ei önnestu, sest ümber pöörata ei saa. Ainult vooluga kaasa minna.

Trügime end uksest sisse ja avanevat pilti nähes tuleb ainult üks möte: p***e! Kogu saal on silmapiirini täidetud inimestega ja enne check-ini olevasse turvakontrolli on selline järjekord, mille me ehk sama päeva öhtuks läbiksime. Ent kus häda köige suurem, seal abi köige lähem. Meie ette kerkib noor kutt: "Mister, mister, you need help?" . Jah, jah, jumala pärast! Kutt haarab meie 30kg kaaluvast ratastega kohvrist kinni ja alustab enesestmöistetavalt turvakontrolli poole teed, järjekorrast ja inimestest nii osavalt ja kiirelt läbi manööverdades, et meil on raskusi tema sabas püsimisega. Kohale jöudnud, viskab ta meie suurima kohvri köiki teisi ootavaid kohvreid ja inimesi ignoreerides röntgenilindi peale, ja meie teised kohvrid ning kotid kiirelt pealekauba. Inimesed ei ütle midagi. Ch röömustab oma 5- naelaste üle, kutt aga teenib neil päevil ilmselt oma kuu-, kui mitte aastapalga.

Läbime ka ise turvaväravad, köigi oma veepudelite, vötmete ja jopedega. Keegi ei kobise midagi. Üllatun, kui meilt AirBerlini check-inis küsitakse, kuidas ja kus me istuda tahame. Oletasin, et rahvast on nii palju, et meid suvaliselt üle lennuki vabadele istekohtadele paigutatakse, nagu kord Riiga lennates Ryanairiga juhtus. Passikontrolli järjekorras läheb tühised 45 minutit. Jöuame Vabadusse Viivasse Väravasse 3min enne lennu ametlikku väljumist, aga see pole probleem. Sama väravat kasutab samal ajahetkel ka KLM. Hollandlased lähevad just bussidesse ja poole tunni pärast ka meie.

Lennuk on POOLTÜHI! Saime enda tarbeks lausa ühe terve istmerea mölemal pool vahekäiku, kuus istekohta niisiis! Äge! Pakin meie söömata jäänud toidumoona välja, viskan saapad jalast ja ja süvenen näksides ajakirja. Minu mees naudib seda harrast hetke, millest ta on köik need päevad unistanud - koos oma perega lennukis Kairo kohalt öhku töusta, ja hüpitab enneolematu innukusega Gretat. Karoliina on samuti önne tipul, sest on avastanud lennuki tagaosast ühe oma kahest Egiptuse parimast söbrannast! Tüdrukud saavad pea terve tee mängida ja teenivad "tubliduse eest" stuujardesside käest mitu pakki kummikarusid.

17.30 kohaliku aja järgi maandume Münchenis, vastas telekaamerad. Külma -5.