Peaaegu-et-rindepäevik - I osa, kus köik on veel rahulik

Teispäev, 25. jaanuar, rahvuslik politseipäev.
Kavandatud demonstratsioonidest räägitakse juba mitu päeva. Politseipäev puudutab seekord politseinikke eelköige seeläbi, et neid - vaesekesi - demonstratsiooni töttu eriti suures koosseisus tänavatele saadetakse, 6-7 jorssi kükivad sedakorda tänavaäärses heitgaasipilves ja keedavad katelokil musta teed. Tavapäraselt istub neid meie tänavanrugal 3-4 tükki, möned isegi stammnäod. Pärastlöunati koolibussi oodates ulatavad nad mulle oma lagunenud tooli ja on muidu väga laadnad kutid. Üks mees on eriti kena, vahel pääseme tänu tema viibutamisele cardivingust, teinekord peatab ta mulle isegi takso, ja hommikuti ikka teretame:
-sabah el her!
-sabah el nur!

Maadis on rahulik. Minu kauaoodatud klavessiini häälestusvöti ja terve rull tagavarakeelt sügelevad kodus klaveri peal. Boulak on järgmine metroopeatus Tahririst arvates, otsustan kuulata möistuse häält, jätan kirikusse söitmata. Selle peale näitab möistus igatsevale klavessiinimängija-südamele vöidukalt keelt! Noh, kannatlikkus on ka kindlasti kellegi ema ja üldse väga vooruslik omadus.

Toon söbranna juures ööbinud Karoliina ära, seejärel suundume Grand Malli sukapükse ostma, teeme väikse tiiru teisteski poodides, sööme päikesepaistel sandwichi ja tsipse. Pärastlöunal teen kaks klaveritundi. Öhtul joome söpradega veini, klikime - kui meelde tuleb - "Al Ahrami" ja "Guardiani" live tickeritele ja alustame "Püha Tönu kiusamisega". Vöitlen edaga, kas saata Karoliina järgmisel päeval Doqqisse kooli vöi mitte, sest demonstrandid ei lahku Tahririlt ka ööpimeduse saabudes.

Kolmapäev, 26. jaanuar.
Otsustan Karoliina ikkagi kooli saata, süda jääb lahkuvale koolibussile järele vaadates kripeldama. Minu emafantaasia ei tunne piire, üksteise järel voldivad end lahti üha verisemad stsenaariumid. Suur mündiroheline Mercedes-buss, mille peal on nii araabia kui saksa keeles suur kiri: "Siin söidavad kristlike välismaiste kröösuste lapsed" (ehk "DEO, Deutsche evangelische Oberschule"), oleks heaks märklauaks misiganes hullunud massidele...

Hommikusel koosolekul kihavad kolleegid kui mesitaru, köik vestlevad demonstratsiooni teemal. Rikun teadlikult töökorra eeskirju ja jätan täiel helitugevusel mobla kampsuni taskusse, riskides segada Montessori-lapsukeste keskendunud mängimist ja pöhjustades lünki nende iseseisva maailma avastamise teel. Koptitarist kolleeg Odette manitseb täna asjatult tänavale minemast. Sakslannast kolleg Iris on oma DEO-abituriendist tütre sel päeval koju jätnud. Ja mina, rongaema, saatsin oma mobiiltelefonita kuueaastase!

10.30 ajal tuleb köne DEOst, Frau see-ja-see teatab, et kool nüüdsama kinni pannakse ja lapsed bussidega koju saadetakse. Püha müristus. Torman sokkides korruse ülespoole, leian rammestunud ülemuse rödul suitsetamast ning teatan talle, et DEO kinni pannakse ning et ma nüüdsama bussi vastu lähen. Ülemus alarmeerub, otsime koos netist värskeid uudiseid. Lasteaed jääb siiski edasi avatuks, sest midagi fataalset ei leidu.

Kodu juures Karoliinat oodates satun tunnistama, kuidas meie tänavanurga politseiposti juures peatub suur buss, millest (lisaks olemasolevatele) välja valguv megakogus politseinikke kiirelt ümberkaudsetele tänavatele hajusalt laiali valgub. Pinge töuseb. Helistan eestlannast söbrannale, küsin, kas on uudiseid, kas peaks ehk makarone, riisi ja konserve hakkama varuma. Uudiseid pole, koolibussi ei tule. Kui roheline söiduk viimaks ümber nurga keerab, olen kergendustundest nutma puhkemas.

Uuesti tööle minnes otsustan möödaminnes oma kontolt kogu järelejäänud raha välja vötta. Maadi ühel kesksemal platsil asuva supermarketi ees asuva HSBC automaadi juures, nagu ka mitme teise panga ees, lookleb suures osas välismaalastest pikk järjekord, millel ajakao körval on siiski üks oluline pluss - infovahetus. Mööda jalutavalt DEO algklasside direktorilt saan teada järgmist: DEO lapsed saadeti koju hirmus, et pärastlöunal ei pääse bussid demonstrantide töttu enam läbi ning tekivad suured hilinemised.

Koju jöudes uurin netist uudiseid, "Guardianis" ja "Der Spiegelis" on Kairo esileheküljel. Eesti vaikib.

Neljapäev, 27. jaanuar.
Öö oli lääne uudistekanalitele tuginedes rahulik ja seega tuleb päev -inshaAllaa- mönusalt tavaline. Karoliina saadan kooli ja ise lähen tööle. Hommikusele koosolekule hilinevad mitmed kolleegid. Selgub, et osad kvartalid on eelmisest öhtust saadik suletud olnud, inimesed ei pääsenud koju ning olid sunnitud ööbima tänaval. (Jaanuariöised temperatuurid on 10-15 kraadi juures!) Üksteise järel helistavad kaks egiptlannast kolleegi, kes KUNAGI töölt ei puudu - täna ei saa nad oma linnaosast välja ja jäävad tööle tulemata.

Ärganud on Eesti ajakirjandus, mis järgnevatel päevadel üritab kodustele "lihtinimese versioone Kairo sündmustest" vahendada. Mulle tundub, et armsa Eesti rahva meel ei pea minu kulul siiski löbustatud saama, sugulased-söbrad väljaarvatud. Allerdings, au KUKU-raadiole, kes Eestist esimesena aktuaalse teema käsitlemiseni jöuab!