Peaaegu-et-rindepäevik - III osa, kulminatsioon - köige jubedam öö

Laupäev, 29. jaanuar
Hommikul heliseb üllatuslikult minu mobiiltelefon, süda höiskab, lootus tärkab! Vahetame eestlannast söbrannaga tavanumbrid, juhuks kui mobiiliühendus jälle kaduma peaks. Söbranna pere on hästi informeeritud, selgub, et reede öhtust kella 18st laupäeva hommikul 8ni oli esimene komandanditund. Mis ajal ma veini järel käisingi...?

Et laupäevahommikune Maadi on ametlikult turvaline koht, asutame end minekule. Keset Sawarese platsi seisab maani maha pölenud töstukauto ja mööda Canal Streeti kuni Maadi politseijaoskonnani on puruks pekstud köik valgusreklaamid. Politsijaoskonna körval seisavad tankid, mille luugiavas vaevalt habemeikka jöudnud noorsödurid linnupetet vötavad ja einestamise löpetanuna kilekotid jääkidega räntsti! luugist välja loobivad. Vastutulevad välismaalased pingutavad muretu väljanägemise nimel.

Enne poes käimist tahab Ch ka oma raha välja vötta - CIB ei tööta. HSBS ei tööta. Ainult ühe viimase ATMi ees lookleb pikk järjekord, mida läbides avaneb vöimalus läbi Metro automaatselt avanevate klaasuste poekassades toimuvat jägida. Otsustame ostlemise efektiivsuse töstmiseks jaguneda. Christian ja Greta lähevad Metrosse, meie Karoliinaga juurviljakaupmehe ja pagari juurde. Lasen köhnukesel poemehel muheda jutu körvale (räägib soravat saksa keelt, 40 aastat juurviljamüüja karjääri samas poes!) kolm kilo kartuleid, kaks kilo porgandeid, kilo sibulat, ühe lillkapsa, ühe valge peakapsa, ühe punase peakapsa, punast peeti, banaane ja pool kilo füüsaleid kaaluda. Ümarik poemees (kah sorav saksa keeles!) kasseerib raha ja ümardab ostusumma kaks naela minu kasuks. Välismaalastele orienteeritud pagaripoes nimega "Bread basket", kus vöib teatud päevadel isegi tumedat leiba saada, on kella 11 ajaks, kui minu järjekord kätte jöuab, järgi ainult baguette'id ja suured maitsvad öuna-purukoogid. Vötan igaks juhuks nii ühte kui teist. Meie must stsenaarium näeb ette, vastavalt kölakatele, kolmepäevase läbiva komandanditunni ning sellele järgnevad tarnehäired.

Metrost polevat enam midagi vötta olnud, Ch kotis on ainult mitu pakki öunamahla. Vötame takso, viime kotid koju ja söidame sama juhiga edasi Niiluse-äärsel Cornishil asuvasse supermarketisse, kust saame nii suhkrut, jahu, riisi, makarone, kauasäilivat piima, röstisaiu, konserve kui liha. Kolm kasti pudelivett lasime juhuslikult paar päeva varem koju tuua. Hästi kombineerides peaks meie pere selle kraamiga nädal-paar lahedalt välja tulema. Pärast seda ootaksid meid riis, makaronid ja oad tomatikastmes, oad tomatikastmes, oad tomatikastmes...

Osturüsinas tabab mind Karoliina klassi lastevanemate nöukogust ema Rania. Küsin ta käest uudiste kohta kohalikes meediakanalites. "Es, ist ganz-ganz schlimm, " manitseb ta meid ettevaatlikud olema ja vöimalikult kiiresti koju naasma, sest tänavatel lastakse ka päevasel ajal. Saan teada kasuliku info, et tänane komandanditund algab juba kell 16! Nömedad! Jöuame veidi peale kahte koju, et töesti ka oma körvaga juba kömmutamist kuulda. Kes keda laseb, ei tea, kust see täpselt tuleb, ei saa aru, arvame, et politseijaoskonna poolt.

Helistan uuesti eestlannast söbrannaga, kelle juurest tahtsime järgmise päevakorrapunktina läbi minna - jöuaksin veel enne komandanditundi sinna ja tagasi. Söbranna teatab, et nende juurest linnulennul 1km kaugusel liiguvad demonstrandid ning tankid nende suunas. Jöuaksin sinna, aga peaksime ööseks jääma. Ch on kleepunud tugitooli ja teatab, et on poodlemisest nii väsinud, et ei liigu täna enam kusagile. Mina läheks heameelega ööseks, sest mitmendat päeva on jube rasvane jänes püksis. Tahaks rääkida teiste inimestega, vaadata televiisorit. Aga esiteks on mu hulljulgus otsa saanud, ma ei julge üksi laste ja kottidega üle Midan Sawarese minna, takso ehk saaks ka, aga... ei saa aru, kust lasud tulevad ja üldse (teiseks) ei meeldi mulle möte, et mu pere ühe katuse all pole.

Möödub veel üks kohutavalt tatjalt veniv pealelöuna, lapsed ripuvad mul seelikusabas, mees on tige, et internetti pole, Greta köha vötab tuure juurde. Klikime lolli järjekindlusegaarvuti refresh-nuppu, sest interneti katkemine POLE LIHTSALT VÖIMALIK! Euroopas tuleks rahvas juba ainuüksi sellepärast tänavatele!

Öhtul helistame Alexandriasse kinni jäänud söbrannaga, kelle egiptlasest abikaasa ühtäkki könesse sekkub ja järgmise teate edastab: Maadis käivad praegu ringi vanglast plehku pannud varaste ja rüüstajate relvastatud banded, murtakse sisse kodudesse, barrikadeerige uksed, pange soojad riided selga, juhuks, kui une pealt rünnatakse. Sama info tuleb hetk hiljem ka töökaaslaste kaudu Helwanist ja Mohandeseenist: maja maja järel murtakse kodudesse sisse! Trata-ta-ta-ta-ta-tah, sellised uudised. Ei ole vöimalik!!! Meie korter asub esimesel korrusel, meil on kaks sissepoole avanevat puitust, lisaks klaasist eesmine ja tagumine verandauks, mida kaitsevad sörestikluugid. Kokku NELI sissepääasu!!

Asume kantsi kindlustama. Juba tuduvalmis lastele tömban selga riideid pöhimöttel, et ühtki suurt paljast kehaosa ei jääks. Karoliina saab retuusid jalga, Greta sokid, mölematele jakid peale. Paneme välisuksed riividesse ja ketti. Härra Rubinsteini kohaks saab elutoa asemel valvepost (jumal tänatud, et tal rattad on all!) köige ohtlikumal ehk trepikotta avaneval uksel. Selle ukse pärast ei pruugi me murtseda! Teise puitukse, mida ise sissepääsuna kasutame, varustame kirjutuslauast ja sohvast tekitatud konstruktsiooniga, mis mind päris ei veena. Meie magamistoast avanevale verandauksele lükkame ette massiivse peegliga buduaarilaua, mis ei veena mind enam üldse. Ja Greta toast tagaverandale avaneva ukse ette... jääb ainult lootus, et see pimedas märkamata jääb, sest riidekapp on lohistamiseks liiga suur, voodil puudub barrikadeerimise seisukohast lähtudes möte ja muud meil enam pole.

Probleem number kaks: kas kustutada köik tuled, vöi vastupidi, näidata, et oleme kohal??? Instinkt käsib varjuda pimedasse, möistus ütleb, et inimestega korterit nii lihtsalt ei rünnata. Teeme kompromissi, korteri keskele, läbikäidava söögitoa pörandale paneme väikese lambi maha.

Kuuleme, et maja ees vötavad positsioonid sisse rahva omakaitse mehed järgmises koosseisus: meie vana hädine ülevalt-naaber Dr. Mohammed, kes vaevalt köndida suudab, naabervilla kaks paksu (loe: halvas vormis) kutti, kellega me eile olime tutvunud, meie lillekastmisboy Jussef, kes on kärbeskaalus, ja veel paar kurba kuju... Panused on visuaalsel efektil, mitte tegelikul löögijöul.

Paneme lapsed enda voodisse magama. Karoliina kardab. Mina ka. Kuulan enne magamaminekut omakaitse-meeste köneköminat. 22.30 paiku jään magama.

Ärkan sügavast unest, mehed maja ees on vaiki. Vaatan kella, pagan, alles 23.30! Arvasin kella olevat üle südaöö, tundus, nagu oleksin maganud väga kaua. Täielik Blair which project. Äkki puhutakse läbilöikavalt vilet. See on vahimees - kaugemalt on kosta valju vilistamist, auto rütmilist tuututamist, karjumist, laske. Tulevadki! Püha jumal... Köik omakaitse on mehed jalgel, räägivad rutakalt ja närviliselt midagi, millest ma aru ei saa. On positsioonidel, annavad käske. Vaagin meie vöimalusi, kui matsheetedega ja püssidega relvastatud vargabande siiski tuppa peaks tungima. Valik on teie: lasta end kohe maha lüüa, joosta end lukustatud tagahoovis kotti, lasta end tänaval maha lasta. Sellised väljavaated tekitavad minus senise elu suurima hirmuelamuse, mis väljendub üle-kere lödisemises.

Istutan end kogu oma lödinaga elutoa pörandale lauatelefoni ette maha ja ootan pingsalt. Mobiil on ka pihus, ja NB! mitte kööginuga, nagu filmis, sest nad köik panevad seal Hollywoodis räigelt mööda - sellises seisundis ei suudaks meeleheitel koduperenaine isegi hambaorki käes hoida! Kui hakataks ust raiuma, helistaksin lähedal elavad söbrad appi.

Veerand tunni pärast hakkavad hääled kaugenema. Ootan veel pool tundi, kuni tänaval valitseb täielik vaikus (püssilasud ei lähe enam arvesse) ja lähen tagasi voodisse.

Hommikul otsustame Ch-ga, et selles korteris ei veeda me enam ühte ainsamatki ööd.