Reede, 28. jaanuar
Terve nädala on Cairo Scholars-meilinglistis levinud info, et läbi teatud internetipakkujate ei toimi enam facebook ja Twitter. Samas listis levitavad abivalmis ja ärevil inimesed proxy-serverite aadresse ning üleskutseid oma WLAN vabaks lasta - "Help Egypt communicate!" kölavad loosungid. Kairo välismaalaste community seisab tihkelt demonstrantide selja taga ning hoiab vajadusel ka nende kätt. Reede on vaba päev ja paljud Christiani noored vallalised kollegid plaanivad pärastlöunal koos araablastest söpradega Tahriri platsile facebooki-revolutsiooni barrikaadidele minna.
Kui neljapäeva öhtul facebook sörad löpuks ka minu arvutis vastu ajab, teeb kehtiva rezhiimi hädine surmaheitlus mulle nalja. Valin esimese listis kättejuhtuva proxy ja surfan edasi. Möödunud aasta kevadsuvel, kui skype ühtäkki maha vöeti, oli hotspotshield.com meid samamoodi hädast välja aidanud. Egiptuses jumpsib nagunii kogu aeg midagi!
Aga kui reede hilishommikul peale pannkookide söömist arvuti lahti teen ja oma nädalavahetuse alguse rituaalist - koos värske "Pealtvaatajaga" kohvi juua - juba ette mönu tunnen, selgub, et kölakatel on töepöhi all. Üksköik, kas mediteerin refresh-nuppu vajutades "palun-palun, no NÜÜD küll ometi" vöi "raisk, EI OLE VÖIMALIK!!", annab see välja sama tulemuse: "page can not be found"! Ja veel hullem, meie mölema mobiilidel irvitab "Emergency only", justkui eksisteeriks Kairos möni hädaabi-lühinumber! Televiisorit hädatarviliku operatiivse info hankimiseks meie majapidamises ei leidu. Auuu, mis toimub?!?
Kuigi mulle tavaliselt meeldib nädalavahetustel kodus sarve sorgu lasta, siis pealesunnitud koduarest abikaasa tungival soovitusel tekitab minus loomulikult tavatult suure iha just nüüd ja praegu välja jalutama minna. Komposteerin Christianit keskpäevani, kuni algab palvus, siis asutame end minekule. Väravast välja astudes torkab silma, et tavalise 10x10 ruutmeetrise tihedatesse ridadesse formeerunud palvetava meesteruudu asemel, mis muidu kogu moshee-esise tänava blokeerib, pölvitavad täna sissepääsu körval vaid üksikud.
Jöuame täpselt naabermaja nr. 2 ehk tagasihoidliku villa ette, kui sellest väljuvad kaks palvusele suunduvat noort meest, kes meiega vestlust alustavad:
-excuse me, do you speak english?
-yes?
-please don't go out today, it's very dangerous!
-ok, thanks for the information!
Kutid seletavad, et peale palvust algab 500m kauguselt peamoshee eest demonstrantide rongkäik ning liigutakse meie suunas, parem on nendega mitte kokku puutuda. Keerame otsa ringi.
Löpetame oma 60-meetrise jalutuskäigu ja hakkame kodus südame pöksudes ootama. Meie tagumiselt verandalt näeb läbi naabervilla vörkaia suurele tänavale - üks politseipoiss oma postil nuuskab suure valge taskurätiga nina. Muud pörutavat ei ole. Kuni ühel hetkel hakkab kostma suure rahvahulga skandeerimist. Demonstrandid! Kauaoodatud audiovisuaalsest meelelahutusest jääb visuaalne osa paraku ära, sest skandeeriv meestesumm liigub, hääle järgi otsustades, El Nahda tänavat mööda Midan Sawares'ele, ega vaevu (end) 77. tänaval demonstreerima.
Köksime Karoliinaga öues palli, üle tunni aja ei viitsi. Öhus on frustratsioon ja pinge, tunnid mööduvad teosammul, pikkade minutite venides. Interneti puudumine on meie peres absoluutne no-go ja teeb mu abikaasa tigedaks. Lapsed on igavusest karvupidi koos ja kölguvad mul üksteise vöidu seelikusabas. Greta hakkab heledal häälel klähvivalt köhima, just nagu 4 nädala eest, kui ta körge palavikuga bronhiiti jäi. Häirelambike hakkab vilkuma - palun mitte nüüd!
Vastu öhtut skandeerimine tänaval vaibub. Öhtusöök on ahjus ja selle körvale EI OLEGI punast veini! See on piisav pöhjus, et vötta ette kiire 20 min käik köige viimasema viimasemas taganurgas alkoholiriiuleid peitvasse väiksesse supermarketisse Maadiküla keskväljakul. Villast mööda suurele tänavale jöudes torkab silma, et tolmuselt natüürmordilt hoolitsemata palmide, lagunenud elektriputka ja katelokil üha musta teed keetvate politseinikega puudub üks igikomponent - 150-naelase kuupalgaga politseinikud! Pähe tuleb kaks vöimalikku versiooni nende salapärase kadumise kohta:
A: Meil on uus riik, ElBaradei on maale toonud demokraatia ja vana rezhiimi sabarakud on kärmelt öhku haihtunud.
B: Meil on endiselt diktatuur ja onu M. on jöud koondanud kusagile mujale, kus käib tösine madin.
Jänes püksis vötab kiiresti kaalus juurde. Pimedus on, politseid pole. Raha on, mobla pole. Tänaval liiguvad noortesalgad, kes mind häälekalt vörgutada üritavad - pss-pss-pss, welcome to Egypt! - kuid könnivad önneks sammu aeglustamata öhe.
Jöuan külaväljakule ja märkan, et 24/7 avatud Metros on uksed kinni ning keegi, kasutades head vöimalust, küürib sees öndsas üksinduses pörandat. Massoudis käib aga ennenägematu osturalli - uksel pörkan kokku öllekaste välja tassivate muslimadega! Tüürin poe tahaossa ja saan riiulist viimase pudeli Cape Bay'd. Kassas on tropp kohalikest, mustadest aafriklastest, välismaalastest... Mötlen, kas helistan igaks juhuks veel samas majas elava söbranna uksekella, tean teda aga nädalavahetusel Alexandrias olevat, loobun ideest ning sörgin koju, sest mind seob 30-min kokkulepe abikaasaga. Ta teab mu marzhruuti ja tuleks mind muidu tänavale otsima.
Ehk pool tundi pärast seda, kui olen koduukse oma selja taga sulgenud, hakkab tänaval kostma laskmist ja demonstrantide skandeerimist. Paneme köik aknaluugid kinni ja lapsed voodisse. Karoliina kardab magama jääda ja pärib, millal öues küll paugutamine löppeb.
Vastu ööd laske ja kahuripauke kuuldes muutub infovaegus väljakannatamatuks. Keelitan meest üles Dr. Mohamedi juurde briifingule minema, aga Christian peab paremaks oodata hommikuni.
Siis turgatab pähe geniaalne idee! Helistame Eestisse ja Saksamaale sugulastele ja palume infot. Saksamaal on Ch vanemad asjaga üdini kursis, ühtlasi hirmust ja muretsemisest hullumas, saavad nüüd aga meie lauatelefoni numbri ja hakkavad seda lähipäevil ohtralt kasutama. Eestis ei ole sündmused Kairos revolutsiooni 4. päeval ikka veel teema, aga sugulased saavad CNNist vajaliku teabe kätte. Ka Eestiga jääme kontakti.
Otsustame järgmist päeva alustada varahommikuse tormijooksuga toiduainete kauplusesse ja juurviljamehe juurde ning pärast seda infovahetuseks spontaanselt söprade juurest läbi minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar