On jöuluvaheaja teise nädala löpp, laupäev. Vedru on nii maha käinud, kui veel annab. Ärkan päeviti kella 12 ajal laste trallamise ja kohvilöhna peale. Kella 14ks töuseme hommikusöögilauast ja arutame, millist filmi vaatama hakkame. Mu telefoni aku käekotis hakkab tühjaks saama. Et tüütust meeldetuletajast lahti saada, teen sel päeval ka midagi kasulikku, otsin üles telefonikaabli, torkan juhtme seina ja klapin igaks juhuks ka kaheks päevaks segamatult käekotti unustunud telefoni lahti, et teateid maailmast saada.
Sönum Axel Matybalt: "Lb saale, eben hat die organistin für den 9.1 abgesagt. Kannst du die orgel spielen?" No appikene, miks ta küll polnud helistanud, sönum on 2 päeva vana ja täna on 8.1 ja mina pole kaks nädalat üldse harjutanud. Vastan: "Lbr Axel, kannst du mir bitte die Liedernr smsen?" ja hakkan kribinal riidesse panema. Alates kella 16st on kirik välja üüritud teistele kogudustele, nii et jöuan kiire tegutsemise korral veel Maadist metrooga Boulakisse tunnikeseks harjutama söita. Otsin kiriku kuukirja välja, teenistuse teema on "Im Licht leben". Licht, licht, licht - vöib mitmeti interpreteerida, mötlen sukapükse jalga venitades. Mis eelmänguks? Mis värv on uue aasta esimesel teenistusel, millele järgneb vastuvött vahuveiniga...
Et oma diletantlikkust orelimängu alal varjata, üritan vähemalt repsi ja registreid professionaalselt valida, pedaalidega shlikerdada ja köige juures tösist nägu teha. Mötted liiguvad Bachi C-duur kärts-mürts prelüüdi peale. Aga kas ma pedaaliga ilma harjutamta hakkama saan? Frobergeri F-duur tokkata sobiks ka, oleks neutraalsem, ja pedaal on lihtne. F-duur on soe helistik, ja tokkata ei raba inimesi detsibellidega jalust. Aga sekt? Bach vöi Froberger? Bach vöi Froberger?
Enne kui kodust liikuma hakkan, tulevad laulunumbrid smsiga. Järelmänguks otsustan "Meditation "Es kommt ein Schiff geladen""-teemal. See on hea, sest koguduses lauldi seda lugu jöulude ajal, et siis "Meditation" justkui reflekteeriks jöuluaega, pealegi keerutab lugu end suurde D-duur löpuakordi (pidulik helistik) ja juhatab hästi sisse sektijoomise.
Jöuan kirikus köikidele koraalieelmängudele ja saadetele registratsioonid valida, aga avamängu harjutamiseni ei jöua, sest öhtuse teenistuse ettevalmistajad valguvad sisse ja hakkavad sagima. Tuleb ka tolle koguduse "organist", noor kutt. Tema siis näiteks kasutabki seda sünti, mis altarioreli körval seisab. Kutt küsib hädises inglise keeles minu käest, kuidas saaks noote öppida.
-äää, eeer, öööhm, how do you mean? ei saa ma ta möttekäigule eriti üldse pihta
-vaata, ma oskan ainult niimoodi mängida (ja improvissib miskit väga profilt), aga ma olen iseöppija ja nooti ei tunne. mis ma tegema peaks?
-sul vist küll pole mötet raha tundide peale raisata, osta miski algajate täiskasvanute öpik. Ühtlasi avaldan oma vaimustust tema mänguoskuse kohta ja jätan targu ütlemata, et mina oma koraalieelmänge küll ei improviseeri, vaid mötlen need kodus enam-vähem valmis. Kui on aega ette valmistada.
Jah, kui aega on, siis eelmängude väljamötlemine on üks köige toredamaid osi "minu" organismluse juures. Enamasti aga ei ole aega, siis kasutan valmis eelmänge vöi susserdan midagi triviaalset kokku. Evangeelses oreliraamatus on ilusad valmis eelmängud ja paljudest koraalidest nii körgemad kui madalamad seaded. Retsiteerivad, gregooriuse koraalil pöhinevad liturgilised laulud on ka ilusti veerandnootides rütmiseeritud, aga nii, et on vöimalik ikkagi loomulikult söna rütmis mängida. Katoliku kirikus sellist luksust pole, on üks seade ja köik. Ning gregorid on harmoniseeritud, aga organist peab ise vaatama, kus on söna röhk, kus fraasilöpp jne.
Järgmisel päeval metrooga kiriku poole söites otsustan ikkagi Frobergeri kasuks. Jumal tänatud! Sest peale avamängu tuleb minutine leinaseisak Alexandria koptide mälestuseks. Bach oleks totaalselt daneben olnud! Enne mängima hakkamist tshekkan kogudust, rahvast on suhteliselt vähe ja peamiselt köbusad noormapoolsed ning keskealised inimesed. Selge, saab mängida hea vungiga! Möned nädalad varem puupüsti täis seenioride jöuluteenistusel (uskumatu, kui palju eakaid saksa provvasid siin elab!) tuli olulisemalt aeglasemad tempod vötta. Kunagi Saksamaal tuli mulle isegi üks härra peale teenistust ütlema, et vaadake Frau Fischer, me ei jöua teie tempodes laulda! Kusjuures ma mängisin juba kriitilise piiri peal, nii et süda tahtis venitamisest seisma jääda.
Frobergeri ajal hakkab kampsuni taskus mobla vibreerima! No kesse nüüd helistab? Vastamata köne annab ennast edasiste vibratsioonidena märku veel mitu korda ning segab minu keskendumist. Kannatan armulauani, kui kogudus läheb altari ette ja keegi mind ei märka ning lülitan telefoni välja.
Tänapäeval kestab nii katoliiklik kui protestantlik teenistus napi tunnikese ja igast koraalist lauldakse max 3-4 salmi. Aga vahel önnetuseks ka rohkem, eriti näiteks annetuste kogumise taustaks. Kuna mängides teksti jälgida ei saa (oreliraamatus pole teks all) ja ega koguduse laulu orelivilede vahetus läheduses nagunii ei kuule, siis tekib probleem, kui salme on 6 ja 7. Kordad küll esimene, esimene, esimene... Siis neljanda ajal mötlen, pekki - kas praegu on neljas vöi oli eelmine neljas. Neljas? Viies? Neljas? Viies? Kokku kuus salmi. Vist viies. Mängin veel ühe korra läbi ja vilksan kadentsi ajal kogudusse - panevad lauluraamatuid käest. Ok, siis aitab. Saigi kuus. Hea trikk on ka manuaale vahetada, paaritud salmid esimesel manuaalil, paaris teisel manuaalil, ja loota, et teks läheb manuaalide erineva registratsiooniga kokku.
Jutluse ajal hakkab kurk kratsima. Lonksan vett. Ei aita. Kirikus on nii vaikne, et vöiks kuulda nöela kukkumist, ainult pastor köneleb. Köhahoog rikuks ilusa keskendunud meeleolu. Oreli körval maas on mu käekott ja selles salveipastillid. Lülitan pedaalid välja, et mu jalad nende vastu puutudes häält ei tee, libistan end pingilt maha ja üritan vöimalikult tasahilju kommipaki üles leida. Önnestub! Ronin pingile tagasi selleks ajaks, kui pastor ütleb aamen! Ja ongi aeg järgmine koraal laulda.
Löpumeditatsioon on väga ilus. See väike orel teeb ka ilusat häält, nii et on üks neist "isemängivaist" pillidest, mis vähemasti pool interpretatsioonilisest raskusest enda kanda vötavad. Kui olen oma asjad kokku pakkinud, oreli lukku ja mantli selga pannud, seisavad inimesed juba tagaosas snäkilaua juures ja hoiavad sektiklaase käes. Jään summas seisma, et kelnerirolli üle vötnud pastorile ja tema abikaasale vöimaluse avanedes head nägemist öelda ning uttu tömmata, kui juba surub keegi mullegi sektiklaasi kätte. Noh. Löön siis ka ümberseisjatega kokku ja. Siis hakkavad inimesed tulema ölale patsutama - küll oli ilus teenistus, niii hästi mängitud! Mis helisid ikka sellest väikesest orelist välja völuda annab!
Selliste hetkede nimel elavad köik muusikud ja näitlejad. Räägitakse, et me oleme sisemiselt ebaenesekindlamaid inimesi maailmas, sellepärast oleme valinud elukutse, kus ikka ja jälle keegi aplodeerib ja ölale patsutab. Et enda eksistentsile kinnitust saada. Üldiselt ikka on tore, kui kiidetakse. Peavalu, väsimus ja kiitmine teevad mind klaasist vahuveinist üpris purju, nii et esitan enne lahkumist veel oma eluloo minu körval seisnud uuele tutvusele, araabia keele öpetaja Davidile. Kairos elades olen absoluutselt igal nädalal tutvunud vähemalt ühe uue inimesega!
Saale, sa oled lisaks kõigele KIRJANIK!
VastaKustuta