Ooper Egiptuse moodi

Juuli esimestel päevadel etendus Kairo ooperiteatris Kreeka helilooja Mikis Theodorakise ballett "Zorba". Esitajateks Cairo Opera Ballett Company ja Kairo ooperi orkester.

Ooper per se on ju täiesti euroopalik nähtus. Kogu kompleksi rajamist 1980.-aastatel rahastasid aga ... jaapanlased! Koht on fantastiline - ooperiteatri kompleks laiutab körgest müürist, politseinikest ja vahiputkadest ümbritsetud maa-alal Kairo Manhattanil ehk Niiluse jöes asuva Zamaleki saare löunatipus. Teatri vahetus läheduses asub Kairo oma isiklik fallos - hiiglaslikku vörksukka meenutav Kairo Tower, mille tipust vöib, kui linna kohal lasuv sudukiht hajub, näha Giza püramiide.

Araabia kultuuriruumis platseerunud ooperi- ja balletiteater tähendab Usbekistanist, Ukrainast, Serbiast ja mujalt pärit baleriinidele töökohta, kus kohaliku konkurentsi pealekasvu pärast pole tarvis muret tunda. Jehan Sadati poolt algatatud naisliikumine 1960.-1970.-tel, mille eesmärgiks oli naise rolli töstmine vaikivast sünnitusmasinast ise oma raha teenivaks ja abikaasast söltumatuks ühiskonna liikmeks, pole Egiptuses märkimisväärseid jälgi jätnud. Kes peamiselt töötavad, on naised, kelle mehed ei oma piisavaid sissetulekuid. Akadeemiline kraad - nagu ka Hiinas vöi Koreas - on vajalik noorikute upgreidimiseks abieluturul. Baleriiniamet = blasfeemia.

Mis puutub meesballetitantsijatesse, siis need vähesed rabatakse juba balletikooli ridadest teatrisse tööle. "Normaalne" moslemi mees ei öpi pehmeid erialasid, see oleks liiga pede. Aga täiesti välistatud, nagu nende usuödedel, tantsimine muidugi pole.

Ah, muuseas tantsis köigil kolmel öhtul erinev solistide koosseis! Nii et töö, mille oleks saanud ära teha 6 inimesega, tehti ära 18-ga, pluss lisaproovid orkestrile. Tööjöuga priiskamine on Kairole midagi väga omast, kuigi antud juhul on süüdi ilmsel Itaalia Kultuuriinstitudi rahad, mis saalomonlikult kogu trupi vahel ära jaotati.

Esimese vaatuse järel laskusin oma kohalt neljandal rödul mööda keerduvaid treppe alla vestibüüli, et saada kokku Konstanzega, kes kehastab, erinevalt minust, Kairosse integreerumise supernäidet. Baierimaalt pärit 30-aastates naine on ametilt löökriistamängija ning täielikult sulandunud Egiptuse rahvaarvu kohta hirmus väksesse klassikalise muusika ambienti, ja mängis muidugi ja "Zorbas" kaasa.

Jöudsime vahetada kohustuslikud "wie geht's dir?"-"gut-gut" jne. ning oleksime üksköik millises Euroopa teatris loogilise jätkuna pidanud siirduma kohvileti juurde, kui meid tabas üldpimendus. Sedasi karjatati 1000-pealine publik 10-minutiselt (sic!) vahejalt tagasi oma kohtadele. Konstanze tormas tagasi lavaauku ja mina kobasin käsikaudu treppidest üles, önneks paistis rödudele viivatele treppidele tänavavalgustus.

Peale Kreeka rahvustantsu sirtakiga kulmineeruva teise vaatuse löppu puhkes maruline aplaus, mis kestis... täpselt 30 sekundit! Ja haudvaikus. Esimesed külastajad alustasid uste poole trügimist, esimene solist oma teekonda rambini - maruline aplaus solisti kohalejöudmise puhul ning - täisvaikus! Nii kuus korda järjest, kuni köik solistid olid korra ees kummardamas käinud. Ja siis tantsiti laval uuesti sirtakit, ja aplodeeriti kuus korda järjest generaalpausidega. Ja siis tantsiti veelkord sirtakit ja plaksutati käsi ja siis veelkord ja veelkord, ja kogu nali kordus täpselt viis (5) korda!