Peaaegu-et-rindepäevik - IV osa, finaal, kus me oma nahka päästame

Pühapäev, 30. jaanuar
Hommikul helistab Ch AirBerlini ja broneerib ülejärgmiseks päevaks piletid Münchenisse. Minu koleerikust mees teatab, et nüüdsama ja kohe söidame lennujaama ja ootame seal 1. veebruari varahommikuni, ehk lennu väljumiseni. Kaks päeva niisiis. Läheme kövasti riidu, sest sellist hullust ma kaasa ei tee. Ch söbra naine istub samal ajal oma 6-aastase pojaga juba terminalis ning ootab Egypt Airi lennu väljumist, mida on kahe tunni kaupa edasi lükatud... 12 tundi järjest. Ja see pole miski Frankfurt, kus punane rist vett, tekke, toitu, mähkmeid ja välivoodeid tooks!

Pühapäeva öö vastu esmaspäeva veedame hoopis söprade juures. Pakime kokku oma kohvrid ning hunnitu toiduvaru ning tassime köik sinna. Öhtul kokkame koos, löpetame "Püha Tönu kiusamise", korgime lahti veini ja teisegi ning vaatame järgemööda ära mölemad "Bridged Jones'id", aeg-ajalt ka "Al Jazeerale" pilke heites. Elu tundub ilus, löbus ja rahulik, nii et hakkan imestama, mis uss ajas meid üldse lennupiletied muretsema.

Esmaspäev, 31. jaanuar
Hommikul 8.30 ajal aknast välja vaadates istub vastasmaja trepi peal kohvritega ameeriklaste perekond. Kui mehega läbi elamukvartali koju viimaseid asju tooma töttame, märkame peale veel rohkemate pölenud autode ja rüüstatud tsipsiputka IGA maja ees trepi peal kohvritega ameeriklasi istumas. Türklased on juba evakueerunud, sakslased evakueerumas, soomlased evakuatsiooni korraldamas järgmiseks päevaks. Komandanditund algab täna juba kell 14 pärastlöunal, ja meie lend läheb alles kell 4 järgmisel hommikul! Urr. Käime veelkord poes, ja pakime asjad ümber nii, et valmistuda lennujaamas ööbimiseks. Jau!

Kella 13 ajal önnestub Ch-l püüda valge takso puujalaga taksojuhiga eesotsas, ja me asume maja ees tänaval üheskoos lahendama optimiseerimisülesannet tööpealkirjaga "Kuidas mahutada neli elevanti koos hunniku pagasiga taksosse, kui pakiruum on täis taksojuhi isiklikku kama?". Hommikust saadik kannatlikult väljas oodanud ameeriklased on kah möni hetk varem minema konvoitatud. Mitmesajadollarilise pileti eest saavad nad.. ei mitte USAsse, vaid kähkuka Kreekasse, Türki vm., kust nad ise, ikka oma kulu ja kirjadega edasi sihtpunkti peavad improviseeruma. Ka teised lennufirmad teevad evakuatsioonidega hea diili, erakorralised üheotsapiletid maksavad rohkem, kui meie AirBerlini "edasi-tagasid" (mille "tagasi" me hiljem erakorraliste asjaolude töttu tasuta tühistada saame).

Teel lennujaama 1. terminali tabab meid sajandi praktilisim idee - suunduda otse lennujaama körvale asuvasse Novoteli! Möeldud, tehtud! Pakime kohvrid ja Greta pakikärule, jätame Christiani sinna juurde valvesse, ja läheme Karoliinaga asja uurima. Retseptsioonis käib - arvake ära - öige! Totaalne möll. Kuulen paratamatult pealt minu ees seisva kolmest mustast aafriklasest koosneva meestegrupi ja concierge'i vahelist vestlust:
-"Do you have a room for tonight?"
-"No, sir, we're fully booked."
-"Do you think they would have a room in the next hotel?" (Novoteli körval seisab Iberia Hotel)
-"No, sir, I don't think so."
-"Could we stay here in the lobby for the night?"

Vastust ma enam ei kuule, sest hakkan Karoliinale seletama, mis onud rääkisid. Letiesine jääb vabaks ja otsustan kindluse möttes siiski üle küsida, sest:
-"Sir, I guess I already know your answer to my question, you're overbooked, right?"
-"Madame, we will find you a room!" teatab mees säravalt ja ulatab mulle täitmiseks registreerimislehe! (sic! sic!) Niimoodi siis.

Maksan uberiku kahekohalise toa eest sviidi hinna, ja see on neljatärnihotell... nuuks! Aga kui Ch paar tundi hiljem terminalist uurimisretkelt tagasi tuleb ja sealset olukorda kirjeldab, ning ma samal ajal oma rahulikus löunaunes tuduvaid lapsi silmitsen, ei väsi ma siiski sajandi parima investeeringu eest endale ölale patsutamast.

Meie eufooria jätkub terve öhtu. Kontrast Kairos toimuva revolutsiooni, pölenud autode, tankide, mitmepäevase hirmu ja terminalis ööbivate inimestega on maksimaalne. Hotelli suurel haljasalal ja mänguväljakul jooksevad ja kilkavad lapsukesed, inimesed rüüpavad välibasseini kallastel segamatult kohvi ja teed, einestavad restoranides... Ja meid tabab veelkord önn, Ch otsustab oma viimase raha hotelli automaadist välja vötta ning saab töesti kogu VIIMASE automaadis oleva raha. 5-naelastes kupüürides. Tund hiljem on automaat kinni.

Öösel tabab meid ärevus, kui Ch terminalist järjekordselt luureretkelt tagasi tuleb. Tahtsime enne laste äratamist kindlad olla, et lend väljub planeeritult. Aga meie lend on kadunud köigilt tabloodelt. Keegi ei tea midagi ei hotellis ega terminalis. AirBerlini telefonil ei vasta kell 1 öösel keegi. Helistame Saksamaale Ch söbrale, kes leiab meie lennu netist üles - see tuleb Saksamaalt tühjalt Kairosse ja väjumine on edasi lükatud järgmiseks päeva varaseks pärastlöunaks! Juhuu! Saame hommikul välja magada ja kirvehinna sisse kuuluvat rikkalikku hommikusööki nautida, mis töstab muidugi "sajandi investeeringu" rentaablust kordades.

Esmaspäev, 1. veebruar
Peale hommikusööki asutame end minekule. Tahame jöuda kella 11-sele transfeerbussile. Önneks see on tasuta. Tellime pakikandja ja Ch vöib alustada röömustamist oma 5-naelaste kupüüride üle. Viis naela oleks paras tipp, kümne naela eest laob pakikandja söna lausumata meie kohvrid bussi peale.

Hotellist mööduv terminali suunduv tee on totaalselt umbes söiduautodest, mustadest ja valgetest taksodest, bussidest, jeepidest... Nagu "Jääaja" I osas, kui karvased ja sulelised oma nahka päästavad! Hotelli ja terminali ühendava 500-meetrise löigu läbimisele kulub meil 20 minutit, kusjuures päris terminali ette välja me ei jöuagi. Bussijuht paneb meid alistunult kaugemal maha, sest edasi lihtsalt ei pääse!

Terminali ees käib täielik Oktoberfest, ainult et mitu pügalat vihasem. Inimene on inimeses kinni, kohvrid ja lapsed pealekauba. Rüsin. Vihaselt tiritakse kohvreid üle köige selle, mis ette jääb. Terminali ette on püstitatud hiiglaslik telk ootajatele. Trotuaaridel naised imikutega istumas. Terminali sissepääs on stangedega piiritletud, stangede taga on summas järjekord, kust turvamees aeg-ajalt paarikümnepealisi kampasid sisse laseb. Meil on kaks väikest last, kolm ratastega kohvrit ja neli üleölakotti. Ch tömbab möödaminnes kohvriga prügikasti ümber, aga üles tösta seda ei önnestu, sest ümber pöörata ei saa. Ainult vooluga kaasa minna.

Trügime end uksest sisse ja avanevat pilti nähes tuleb ainult üks möte: p***e! Kogu saal on silmapiirini täidetud inimestega ja enne check-ini olevasse turvakontrolli on selline järjekord, mille me ehk sama päeva öhtuks läbiksime. Ent kus häda köige suurem, seal abi köige lähem. Meie ette kerkib noor kutt: "Mister, mister, you need help?" . Jah, jah, jumala pärast! Kutt haarab meie 30kg kaaluvast ratastega kohvrist kinni ja alustab enesestmöistetavalt turvakontrolli poole teed, järjekorrast ja inimestest nii osavalt ja kiirelt läbi manööverdades, et meil on raskusi tema sabas püsimisega. Kohale jöudnud, viskab ta meie suurima kohvri köiki teisi ootavaid kohvreid ja inimesi ignoreerides röntgenilindi peale, ja meie teised kohvrid ning kotid kiirelt pealekauba. Inimesed ei ütle midagi. Ch röömustab oma 5- naelaste üle, kutt aga teenib neil päevil ilmselt oma kuu-, kui mitte aastapalga.

Läbime ka ise turvaväravad, köigi oma veepudelite, vötmete ja jopedega. Keegi ei kobise midagi. Üllatun, kui meilt AirBerlini check-inis küsitakse, kuidas ja kus me istuda tahame. Oletasin, et rahvast on nii palju, et meid suvaliselt üle lennuki vabadele istekohtadele paigutatakse, nagu kord Riiga lennates Ryanairiga juhtus. Passikontrolli järjekorras läheb tühised 45 minutit. Jöuame Vabadusse Viivasse Väravasse 3min enne lennu ametlikku väljumist, aga see pole probleem. Sama väravat kasutab samal ajahetkel ka KLM. Hollandlased lähevad just bussidesse ja poole tunni pärast ka meie.

Lennuk on POOLTÜHI! Saime enda tarbeks lausa ühe terve istmerea mölemal pool vahekäiku, kuus istekohta niisiis! Äge! Pakin meie söömata jäänud toidumoona välja, viskan saapad jalast ja ja süvenen näksides ajakirja. Minu mees naudib seda harrast hetke, millest ta on köik need päevad unistanud - koos oma perega lennukis Kairo kohalt öhku töusta, ja hüpitab enneolematu innukusega Gretat. Karoliina on samuti önne tipul, sest on avastanud lennuki tagaosast ühe oma kahest Egiptuse parimast söbrannast! Tüdrukud saavad pea terve tee mängida ja teenivad "tubliduse eest" stuujardesside käest mitu pakki kummikarusid.

17.30 kohaliku aja järgi maandume Münchenis, vastas telekaamerad. Külma -5.

Peaaegu-et-rindepäevik - III osa, kulminatsioon - köige jubedam öö

Laupäev, 29. jaanuar
Hommikul heliseb üllatuslikult minu mobiiltelefon, süda höiskab, lootus tärkab! Vahetame eestlannast söbrannaga tavanumbrid, juhuks kui mobiiliühendus jälle kaduma peaks. Söbranna pere on hästi informeeritud, selgub, et reede öhtust kella 18st laupäeva hommikul 8ni oli esimene komandanditund. Mis ajal ma veini järel käisingi...?

Et laupäevahommikune Maadi on ametlikult turvaline koht, asutame end minekule. Keset Sawarese platsi seisab maani maha pölenud töstukauto ja mööda Canal Streeti kuni Maadi politseijaoskonnani on puruks pekstud köik valgusreklaamid. Politsijaoskonna körval seisavad tankid, mille luugiavas vaevalt habemeikka jöudnud noorsödurid linnupetet vötavad ja einestamise löpetanuna kilekotid jääkidega räntsti! luugist välja loobivad. Vastutulevad välismaalased pingutavad muretu väljanägemise nimel.

Enne poes käimist tahab Ch ka oma raha välja vötta - CIB ei tööta. HSBS ei tööta. Ainult ühe viimase ATMi ees lookleb pikk järjekord, mida läbides avaneb vöimalus läbi Metro automaatselt avanevate klaasuste poekassades toimuvat jägida. Otsustame ostlemise efektiivsuse töstmiseks jaguneda. Christian ja Greta lähevad Metrosse, meie Karoliinaga juurviljakaupmehe ja pagari juurde. Lasen köhnukesel poemehel muheda jutu körvale (räägib soravat saksa keelt, 40 aastat juurviljamüüja karjääri samas poes!) kolm kilo kartuleid, kaks kilo porgandeid, kilo sibulat, ühe lillkapsa, ühe valge peakapsa, ühe punase peakapsa, punast peeti, banaane ja pool kilo füüsaleid kaaluda. Ümarik poemees (kah sorav saksa keeles!) kasseerib raha ja ümardab ostusumma kaks naela minu kasuks. Välismaalastele orienteeritud pagaripoes nimega "Bread basket", kus vöib teatud päevadel isegi tumedat leiba saada, on kella 11 ajaks, kui minu järjekord kätte jöuab, järgi ainult baguette'id ja suured maitsvad öuna-purukoogid. Vötan igaks juhuks nii ühte kui teist. Meie must stsenaarium näeb ette, vastavalt kölakatele, kolmepäevase läbiva komandanditunni ning sellele järgnevad tarnehäired.

Metrost polevat enam midagi vötta olnud, Ch kotis on ainult mitu pakki öunamahla. Vötame takso, viime kotid koju ja söidame sama juhiga edasi Niiluse-äärsel Cornishil asuvasse supermarketisse, kust saame nii suhkrut, jahu, riisi, makarone, kauasäilivat piima, röstisaiu, konserve kui liha. Kolm kasti pudelivett lasime juhuslikult paar päeva varem koju tuua. Hästi kombineerides peaks meie pere selle kraamiga nädal-paar lahedalt välja tulema. Pärast seda ootaksid meid riis, makaronid ja oad tomatikastmes, oad tomatikastmes, oad tomatikastmes...

Osturüsinas tabab mind Karoliina klassi lastevanemate nöukogust ema Rania. Küsin ta käest uudiste kohta kohalikes meediakanalites. "Es, ist ganz-ganz schlimm, " manitseb ta meid ettevaatlikud olema ja vöimalikult kiiresti koju naasma, sest tänavatel lastakse ka päevasel ajal. Saan teada kasuliku info, et tänane komandanditund algab juba kell 16! Nömedad! Jöuame veidi peale kahte koju, et töesti ka oma körvaga juba kömmutamist kuulda. Kes keda laseb, ei tea, kust see täpselt tuleb, ei saa aru, arvame, et politseijaoskonna poolt.

Helistan uuesti eestlannast söbrannaga, kelle juurest tahtsime järgmise päevakorrapunktina läbi minna - jöuaksin veel enne komandanditundi sinna ja tagasi. Söbranna teatab, et nende juurest linnulennul 1km kaugusel liiguvad demonstrandid ning tankid nende suunas. Jöuaksin sinna, aga peaksime ööseks jääma. Ch on kleepunud tugitooli ja teatab, et on poodlemisest nii väsinud, et ei liigu täna enam kusagile. Mina läheks heameelega ööseks, sest mitmendat päeva on jube rasvane jänes püksis. Tahaks rääkida teiste inimestega, vaadata televiisorit. Aga esiteks on mu hulljulgus otsa saanud, ma ei julge üksi laste ja kottidega üle Midan Sawarese minna, takso ehk saaks ka, aga... ei saa aru, kust lasud tulevad ja üldse (teiseks) ei meeldi mulle möte, et mu pere ühe katuse all pole.

Möödub veel üks kohutavalt tatjalt veniv pealelöuna, lapsed ripuvad mul seelikusabas, mees on tige, et internetti pole, Greta köha vötab tuure juurde. Klikime lolli järjekindlusegaarvuti refresh-nuppu, sest interneti katkemine POLE LIHTSALT VÖIMALIK! Euroopas tuleks rahvas juba ainuüksi sellepärast tänavatele!

Öhtul helistame Alexandriasse kinni jäänud söbrannaga, kelle egiptlasest abikaasa ühtäkki könesse sekkub ja järgmise teate edastab: Maadis käivad praegu ringi vanglast plehku pannud varaste ja rüüstajate relvastatud banded, murtakse sisse kodudesse, barrikadeerige uksed, pange soojad riided selga, juhuks, kui une pealt rünnatakse. Sama info tuleb hetk hiljem ka töökaaslaste kaudu Helwanist ja Mohandeseenist: maja maja järel murtakse kodudesse sisse! Trata-ta-ta-ta-ta-tah, sellised uudised. Ei ole vöimalik!!! Meie korter asub esimesel korrusel, meil on kaks sissepoole avanevat puitust, lisaks klaasist eesmine ja tagumine verandauks, mida kaitsevad sörestikluugid. Kokku NELI sissepääasu!!

Asume kantsi kindlustama. Juba tuduvalmis lastele tömban selga riideid pöhimöttel, et ühtki suurt paljast kehaosa ei jääks. Karoliina saab retuusid jalga, Greta sokid, mölematele jakid peale. Paneme välisuksed riividesse ja ketti. Härra Rubinsteini kohaks saab elutoa asemel valvepost (jumal tänatud, et tal rattad on all!) köige ohtlikumal ehk trepikotta avaneval uksel. Selle ukse pärast ei pruugi me murtseda! Teise puitukse, mida ise sissepääsuna kasutame, varustame kirjutuslauast ja sohvast tekitatud konstruktsiooniga, mis mind päris ei veena. Meie magamistoast avanevale verandauksele lükkame ette massiivse peegliga buduaarilaua, mis ei veena mind enam üldse. Ja Greta toast tagaverandale avaneva ukse ette... jääb ainult lootus, et see pimedas märkamata jääb, sest riidekapp on lohistamiseks liiga suur, voodil puudub barrikadeerimise seisukohast lähtudes möte ja muud meil enam pole.

Probleem number kaks: kas kustutada köik tuled, vöi vastupidi, näidata, et oleme kohal??? Instinkt käsib varjuda pimedasse, möistus ütleb, et inimestega korterit nii lihtsalt ei rünnata. Teeme kompromissi, korteri keskele, läbikäidava söögitoa pörandale paneme väikese lambi maha.

Kuuleme, et maja ees vötavad positsioonid sisse rahva omakaitse mehed järgmises koosseisus: meie vana hädine ülevalt-naaber Dr. Mohammed, kes vaevalt köndida suudab, naabervilla kaks paksu (loe: halvas vormis) kutti, kellega me eile olime tutvunud, meie lillekastmisboy Jussef, kes on kärbeskaalus, ja veel paar kurba kuju... Panused on visuaalsel efektil, mitte tegelikul löögijöul.

Paneme lapsed enda voodisse magama. Karoliina kardab. Mina ka. Kuulan enne magamaminekut omakaitse-meeste köneköminat. 22.30 paiku jään magama.

Ärkan sügavast unest, mehed maja ees on vaiki. Vaatan kella, pagan, alles 23.30! Arvasin kella olevat üle südaöö, tundus, nagu oleksin maganud väga kaua. Täielik Blair which project. Äkki puhutakse läbilöikavalt vilet. See on vahimees - kaugemalt on kosta valju vilistamist, auto rütmilist tuututamist, karjumist, laske. Tulevadki! Püha jumal... Köik omakaitse on mehed jalgel, räägivad rutakalt ja närviliselt midagi, millest ma aru ei saa. On positsioonidel, annavad käske. Vaagin meie vöimalusi, kui matsheetedega ja püssidega relvastatud vargabande siiski tuppa peaks tungima. Valik on teie: lasta end kohe maha lüüa, joosta end lukustatud tagahoovis kotti, lasta end tänaval maha lasta. Sellised väljavaated tekitavad minus senise elu suurima hirmuelamuse, mis väljendub üle-kere lödisemises.

Istutan end kogu oma lödinaga elutoa pörandale lauatelefoni ette maha ja ootan pingsalt. Mobiil on ka pihus, ja NB! mitte kööginuga, nagu filmis, sest nad köik panevad seal Hollywoodis räigelt mööda - sellises seisundis ei suudaks meeleheitel koduperenaine isegi hambaorki käes hoida! Kui hakataks ust raiuma, helistaksin lähedal elavad söbrad appi.

Veerand tunni pärast hakkavad hääled kaugenema. Ootan veel pool tundi, kuni tänaval valitseb täielik vaikus (püssilasud ei lähe enam arvesse) ja lähen tagasi voodisse.

Hommikul otsustame Ch-ga, et selles korteris ei veeda me enam ühte ainsamatki ööd.

Peaaegu-et-rindepäevik - II osa, kus sündmused eskaleeruvad

Reede, 28. jaanuar
Terve nädala on Cairo Scholars-meilinglistis levinud info, et läbi teatud internetipakkujate ei toimi enam facebook ja Twitter. Samas listis levitavad abivalmis ja ärevil inimesed proxy-serverite aadresse ning üleskutseid oma WLAN vabaks lasta - "Help Egypt communicate!" kölavad loosungid. Kairo välismaalaste community seisab tihkelt demonstrantide selja taga ning hoiab vajadusel ka nende kätt. Reede on vaba päev ja paljud Christiani noored vallalised kollegid plaanivad pärastlöunal koos araablastest söpradega Tahriri platsile facebooki-revolutsiooni barrikaadidele minna.

Kui neljapäeva öhtul facebook sörad löpuks ka minu arvutis vastu ajab, teeb kehtiva rezhiimi hädine surmaheitlus mulle nalja. Valin esimese listis kättejuhtuva proxy ja surfan edasi. Möödunud aasta kevadsuvel, kui skype ühtäkki maha vöeti, oli hotspotshield.com meid samamoodi hädast välja aidanud. Egiptuses jumpsib nagunii kogu aeg midagi!

Aga kui reede hilishommikul peale pannkookide söömist arvuti lahti teen ja oma nädalavahetuse alguse rituaalist - koos värske "Pealtvaatajaga" kohvi juua - juba ette mönu tunnen, selgub, et kölakatel on töepöhi all. Üksköik, kas mediteerin refresh-nuppu vajutades "palun-palun, no NÜÜD küll ometi" vöi "raisk, EI OLE VÖIMALIK!!", annab see välja sama tulemuse: "page can not be found"! Ja veel hullem, meie mölema mobiilidel irvitab "Emergency only", justkui eksisteeriks Kairos möni hädaabi-lühinumber! Televiisorit hädatarviliku operatiivse info hankimiseks meie majapidamises ei leidu. Auuu, mis toimub?!?

Kuigi mulle tavaliselt meeldib nädalavahetustel kodus sarve sorgu lasta, siis pealesunnitud koduarest abikaasa tungival soovitusel tekitab minus loomulikult tavatult suure iha just nüüd ja praegu välja jalutama minna. Komposteerin Christianit keskpäevani, kuni algab palvus, siis asutame end minekule. Väravast välja astudes torkab silma, et tavalise 10x10 ruutmeetrise tihedatesse ridadesse formeerunud palvetava meesteruudu asemel, mis muidu kogu moshee-esise tänava blokeerib, pölvitavad täna sissepääsu körval vaid üksikud.

Jöuame täpselt naabermaja nr. 2 ehk tagasihoidliku villa ette, kui sellest väljuvad kaks palvusele suunduvat noort meest, kes meiega vestlust alustavad:
-excuse me, do you speak english?
-yes?
-please don't go out today, it's very dangerous!
-ok, thanks for the information!
Kutid seletavad, et peale palvust algab 500m kauguselt peamoshee eest demonstrantide rongkäik ning liigutakse meie suunas, parem on nendega mitte kokku puutuda. Keerame otsa ringi.

Löpetame oma 60-meetrise jalutuskäigu ja hakkame kodus südame pöksudes ootama. Meie tagumiselt verandalt näeb läbi naabervilla vörkaia suurele tänavale - üks politseipoiss oma postil nuuskab suure valge taskurätiga nina. Muud pörutavat ei ole. Kuni ühel hetkel hakkab kostma suure rahvahulga skandeerimist. Demonstrandid! Kauaoodatud audiovisuaalsest meelelahutusest jääb visuaalne osa paraku ära, sest skandeeriv meestesumm liigub, hääle järgi otsustades, El Nahda tänavat mööda Midan Sawares'ele, ega vaevu (end) 77. tänaval demonstreerima.

Köksime Karoliinaga öues palli, üle tunni aja ei viitsi. Öhus on frustratsioon ja pinge, tunnid mööduvad teosammul, pikkade minutite venides. Interneti puudumine on meie peres absoluutne no-go ja teeb mu abikaasa tigedaks. Lapsed on igavusest karvupidi koos ja kölguvad mul üksteise vöidu seelikusabas. Greta hakkab heledal häälel klähvivalt köhima, just nagu 4 nädala eest, kui ta körge palavikuga bronhiiti jäi. Häirelambike hakkab vilkuma - palun mitte nüüd!

Vastu öhtut skandeerimine tänaval vaibub. Öhtusöök on ahjus ja selle körvale EI OLEGI punast veini! See on piisav pöhjus, et vötta ette kiire 20 min käik köige viimasema viimasemas taganurgas alkoholiriiuleid peitvasse väiksesse supermarketisse Maadiküla keskväljakul. Villast mööda suurele tänavale jöudes torkab silma, et tolmuselt natüürmordilt hoolitsemata palmide, lagunenud elektriputka ja katelokil üha musta teed keetvate politseinikega puudub üks igikomponent - 150-naelase kuupalgaga politseinikud! Pähe tuleb kaks vöimalikku versiooni nende salapärase kadumise kohta:
A: Meil on uus riik, ElBaradei on maale toonud demokraatia ja vana rezhiimi sabarakud on kärmelt öhku haihtunud.
B: Meil on endiselt diktatuur ja onu M. on jöud koondanud kusagile mujale, kus käib tösine madin.

Jänes püksis vötab kiiresti kaalus juurde. Pimedus on, politseid pole. Raha on, mobla pole. Tänaval liiguvad noortesalgad, kes mind häälekalt vörgutada üritavad - pss-pss-pss, welcome to Egypt! - kuid könnivad önneks sammu aeglustamata öhe.

Jöuan külaväljakule ja märkan, et 24/7 avatud Metros on uksed kinni ning keegi, kasutades head vöimalust, küürib sees öndsas üksinduses pörandat. Massoudis käib aga ennenägematu osturalli - uksel pörkan kokku öllekaste välja tassivate muslimadega! Tüürin poe tahaossa ja saan riiulist viimase pudeli Cape Bay'd. Kassas on tropp kohalikest, mustadest aafriklastest, välismaalastest... Mötlen, kas helistan igaks juhuks veel samas majas elava söbranna uksekella, tean teda aga nädalavahetusel Alexandrias olevat, loobun ideest ning sörgin koju, sest mind seob 30-min kokkulepe abikaasaga. Ta teab mu marzhruuti ja tuleks mind muidu tänavale otsima.

Ehk pool tundi pärast seda, kui olen koduukse oma selja taga sulgenud, hakkab tänaval kostma laskmist ja demonstrantide skandeerimist. Paneme köik aknaluugid kinni ja lapsed voodisse. Karoliina kardab magama jääda ja pärib, millal öues küll paugutamine löppeb.

Vastu ööd laske ja kahuripauke kuuldes muutub infovaegus väljakannatamatuks. Keelitan meest üles Dr. Mohamedi juurde briifingule minema, aga Christian peab paremaks oodata hommikuni.

Siis turgatab pähe geniaalne idee! Helistame Eestisse ja Saksamaale sugulastele ja palume infot. Saksamaal on Ch vanemad asjaga üdini kursis, ühtlasi hirmust ja muretsemisest hullumas, saavad nüüd aga meie lauatelefoni numbri ja hakkavad seda lähipäevil ohtralt kasutama. Eestis ei ole sündmused Kairos revolutsiooni 4. päeval ikka veel teema, aga sugulased saavad CNNist vajaliku teabe kätte. Ka Eestiga jääme kontakti.

Otsustame järgmist päeva alustada varahommikuse tormijooksuga toiduainete kauplusesse ja juurviljamehe juurde ning pärast seda infovahetuseks spontaanselt söprade juurest läbi minna.

Peaaegu-et-rindepäevik - I osa, kus köik on veel rahulik

Teispäev, 25. jaanuar, rahvuslik politseipäev.
Kavandatud demonstratsioonidest räägitakse juba mitu päeva. Politseipäev puudutab seekord politseinikke eelköige seeläbi, et neid - vaesekesi - demonstratsiooni töttu eriti suures koosseisus tänavatele saadetakse, 6-7 jorssi kükivad sedakorda tänavaäärses heitgaasipilves ja keedavad katelokil musta teed. Tavapäraselt istub neid meie tänavanrugal 3-4 tükki, möned isegi stammnäod. Pärastlöunati koolibussi oodates ulatavad nad mulle oma lagunenud tooli ja on muidu väga laadnad kutid. Üks mees on eriti kena, vahel pääseme tänu tema viibutamisele cardivingust, teinekord peatab ta mulle isegi takso, ja hommikuti ikka teretame:
-sabah el her!
-sabah el nur!

Maadis on rahulik. Minu kauaoodatud klavessiini häälestusvöti ja terve rull tagavarakeelt sügelevad kodus klaveri peal. Boulak on järgmine metroopeatus Tahririst arvates, otsustan kuulata möistuse häält, jätan kirikusse söitmata. Selle peale näitab möistus igatsevale klavessiinimängija-südamele vöidukalt keelt! Noh, kannatlikkus on ka kindlasti kellegi ema ja üldse väga vooruslik omadus.

Toon söbranna juures ööbinud Karoliina ära, seejärel suundume Grand Malli sukapükse ostma, teeme väikse tiiru teisteski poodides, sööme päikesepaistel sandwichi ja tsipse. Pärastlöunal teen kaks klaveritundi. Öhtul joome söpradega veini, klikime - kui meelde tuleb - "Al Ahrami" ja "Guardiani" live tickeritele ja alustame "Püha Tönu kiusamisega". Vöitlen edaga, kas saata Karoliina järgmisel päeval Doqqisse kooli vöi mitte, sest demonstrandid ei lahku Tahririlt ka ööpimeduse saabudes.

Kolmapäev, 26. jaanuar.
Otsustan Karoliina ikkagi kooli saata, süda jääb lahkuvale koolibussile järele vaadates kripeldama. Minu emafantaasia ei tunne piire, üksteise järel voldivad end lahti üha verisemad stsenaariumid. Suur mündiroheline Mercedes-buss, mille peal on nii araabia kui saksa keeles suur kiri: "Siin söidavad kristlike välismaiste kröösuste lapsed" (ehk "DEO, Deutsche evangelische Oberschule"), oleks heaks märklauaks misiganes hullunud massidele...

Hommikusel koosolekul kihavad kolleegid kui mesitaru, köik vestlevad demonstratsiooni teemal. Rikun teadlikult töökorra eeskirju ja jätan täiel helitugevusel mobla kampsuni taskusse, riskides segada Montessori-lapsukeste keskendunud mängimist ja pöhjustades lünki nende iseseisva maailma avastamise teel. Koptitarist kolleeg Odette manitseb täna asjatult tänavale minemast. Sakslannast kolleg Iris on oma DEO-abituriendist tütre sel päeval koju jätnud. Ja mina, rongaema, saatsin oma mobiiltelefonita kuueaastase!

10.30 ajal tuleb köne DEOst, Frau see-ja-see teatab, et kool nüüdsama kinni pannakse ja lapsed bussidega koju saadetakse. Püha müristus. Torman sokkides korruse ülespoole, leian rammestunud ülemuse rödul suitsetamast ning teatan talle, et DEO kinni pannakse ning et ma nüüdsama bussi vastu lähen. Ülemus alarmeerub, otsime koos netist värskeid uudiseid. Lasteaed jääb siiski edasi avatuks, sest midagi fataalset ei leidu.

Kodu juures Karoliinat oodates satun tunnistama, kuidas meie tänavanurga politseiposti juures peatub suur buss, millest (lisaks olemasolevatele) välja valguv megakogus politseinikke kiirelt ümberkaudsetele tänavatele hajusalt laiali valgub. Pinge töuseb. Helistan eestlannast söbrannale, küsin, kas on uudiseid, kas peaks ehk makarone, riisi ja konserve hakkama varuma. Uudiseid pole, koolibussi ei tule. Kui roheline söiduk viimaks ümber nurga keerab, olen kergendustundest nutma puhkemas.

Uuesti tööle minnes otsustan möödaminnes oma kontolt kogu järelejäänud raha välja vötta. Maadi ühel kesksemal platsil asuva supermarketi ees asuva HSBC automaadi juures, nagu ka mitme teise panga ees, lookleb suures osas välismaalastest pikk järjekord, millel ajakao körval on siiski üks oluline pluss - infovahetus. Mööda jalutavalt DEO algklasside direktorilt saan teada järgmist: DEO lapsed saadeti koju hirmus, et pärastlöunal ei pääse bussid demonstrantide töttu enam läbi ning tekivad suured hilinemised.

Koju jöudes uurin netist uudiseid, "Guardianis" ja "Der Spiegelis" on Kairo esileheküljel. Eesti vaikib.

Neljapäev, 27. jaanuar.
Öö oli lääne uudistekanalitele tuginedes rahulik ja seega tuleb päev -inshaAllaa- mönusalt tavaline. Karoliina saadan kooli ja ise lähen tööle. Hommikusele koosolekule hilinevad mitmed kolleegid. Selgub, et osad kvartalid on eelmisest öhtust saadik suletud olnud, inimesed ei pääsenud koju ning olid sunnitud ööbima tänaval. (Jaanuariöised temperatuurid on 10-15 kraadi juures!) Üksteise järel helistavad kaks egiptlannast kolleegi, kes KUNAGI töölt ei puudu - täna ei saa nad oma linnaosast välja ja jäävad tööle tulemata.

Ärganud on Eesti ajakirjandus, mis järgnevatel päevadel üritab kodustele "lihtinimese versioone Kairo sündmustest" vahendada. Mulle tundub, et armsa Eesti rahva meel ei pea minu kulul siiski löbustatud saama, sugulased-söbrad väljaarvatud. Allerdings, au KUKU-raadiole, kes Eestist esimesena aktuaalse teema käsitlemiseni jöuab!